Mõru õudusmuinasjutt

Raamat Neil Gaiman «Ja tee lõpus on ookean» Kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Vahtre Foto: Repro

Gaimani raamat räägib keskealisest inglasest, kes pöördub matuste tõttu tagasi oma kodukülla. Hajameelselt ringi sõites jõuab ta lõpuks Hemstocki tallu. Talu asunikud, kolm kummalist naist mängisid keskset rolli maagilises ning õudses seikluses, mille minategelane seitsmeaastasena läbi elas.

Poisikese vanemate üüriline, võõralt maalt pärit opaalikaevur tapab poisi kassi ja ka iseenda ning selle teo kaudu avaneb uks, mille kaudu meie maailma üritab tungida midagi väga võõrast ja inimestele vaenulikku. Tähelepanuväärne on, et sissetungi algusest annavad märku väikesed ootamatud rahaleiud ja -saadetised. Nagu sissetungija ise hiljem vabandavalt seletab: «Ma andsin neile ainult seda, mida nad ihaldavad.»

Gaiman oskab hästi kirjeldada, «Ookean» on hästi visuaalne raamat. Kohati kujutasin sündmusi ja maastikke filmina ette ja tundus, et õige režissööri puhul saaks sellest täitsa toreda filmi. BBC Radio 4 luges seda unejutuna ette ning võib arvata, et sobiva helitausta ja hämara toa koosmõjul võivad tulla väga huvitavad unenäod – kui sa lõpuks magama jääd.