Sees, põleb sees

Gunnar Graps Foto: Repro

Rokkmuusika on enamasti põlemise muusika, narkootilise toimega pea-pilvedes-muusika. Igale joobele järgneb aga teatavasti pohmell ja emotsionaalsele kõrghetkele madalseis. Kõige huvitavamad osad rokibiograafiatest, ja mitte ainult, vähemalt minu jaoks, ongi madalseisu ja avaliku tähelepanu alt kadumise hämarad ja müstilised hetked.

Rokilugu on neid täis: basseini uppunud Rolling Stonesi Brian Jones, ärevushäiretega võidelnud Beach Boysi Brian Wilson, psühhopaadikalduvusega megalomaanist Guns’n’Rosese Axl Rose, kui nimetada neist mõned. Eestis esindab seda tüüpi kangelast ehk kõige paremini Jaak Joala, kelle asukohast, mõtetest jne ka suurt midagi ei teata, kuigi huvi muidugi tuntakse. Maailm kaotab inimese, inimene kaotab maailma, võiks pealiskaudse välisvaatlejana sellise olukorra kuidagi kokku võtta.

Kuivõrd on sellised pagemised, kadumised ja sulgumised inimese enda valik, kuivõrd asjaolude tekitatud, on muidugi iseküsimus. Müstifitseerimine on üks roki olulisi elemente ja müstifitseerida armastas ka Gunnar Graps.