/nginx/o/2012/05/17/1111102t1h6ff3.jpg)
Mäss Tapa erikoolis tõi vanad probleemid taas päevavalgele.
22. jaanuaril, mässu õhtul, läksin ise kiirelt Tapale, et olukorrast ülevaade saada. Nähtu pani mõtlema. Toon välja probleemid, mille lahendamine tuleb prioriteediks seada.
Tellijale
Urbo Vaarmann: Tapa mässu järeldused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamiseks erikoolide mureallikaks pean seda, et erinevate riskidega õpilased on koos. Samade seinte vahel võib olla nii 12-aastane probleemne laps kui ka 17-aastane staažikas kurjategija. Viimased toovad erikooli oma subkultuuri. Suur hulk erikoolist lahkunud noortest jätkab kuritegelikul rajal – mõne aasta jooksul jõuab kinnipidamiskohta rohkem kui 40 protsenti noorukitest. Kui loodame nooremaid poisse korralikule teele suunata, ei tohi nad olla koos vanemate, tihti juba paadunud kurjategijatega. Erikoolide kauaoodatud renoveerimine peaks algama sel aastal ja jõudma lõpule 2015. aasta teises pooles. Seejärel peaks olema võimalik eraldada erinevate riskidega õpilased teineteisest.
Mäss Tapa erikoolis näitas ilmekalt, et erikooli töötajatel puuduvad reaalsed õigused ja võimalused niisuguste juhtumitega tegeleda. Tahan rõhutada, et koolijuht Ene Kukk ja kooli personal tegid omalt poolt kõik korrektselt. Valupunkt on, et erikoolid on selgelt alamehitatud ja alarahastatud. Kaadrivoolavus on suur. Erinevalt vangivalvuritest puuduvad noorte õigusrikkujatega tegelevatel inimestel õiguslikud garantiid. Koolis on direktori sõnul küll mõned turvatöötajad, ent sageli ei käi nende jõud poistest üle. Erikoolide töötajad on kurtnud, et neil puuduvad tegelikud karistusvõimalused ning seetõttu sõidavad õpilased nende korraldustest selgelt üle. Peame täpsemalt reguleerima õpetajate õigusi ning vajadusel neid laiendama.