Päevatoimetaja:
Lomely Mäe

Uwe Gnadenteich: kilekotimaks, riiklik saamatus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Uwe Gnadenteich.
Uwe Gnadenteich. Foto: Mihkel Maripuu

Iga päev tabatakse Eesti teedel mitukümmend roolijoodikut, mõni kahjuks alles siis, kui ta on juba põhjustanud liiklusõnnetuse. Ometi ei tule kellelgi pähe hakata seetõttu kõiki autokasutajaid kui potentsiaalseid suure ohu allikaid maksustama. Kilekottidega on millegipärast teine lugu – neid tahetakse maksu alla panna. Kasutad, järelikult saastad keskkonda ja hävitad linde! Nii et maksa ja ära seleta!

Kasutan iga päev üsna mitut kilekotti, aga ma pole nõus nende eest mingit lisamaksu maksma. Esiteks kasutan kilekotte siis, kui neid on tõepoolest vaja. Teiseks kasutan ühte kotti tavaliselt mitu korda. Ja kolmandaks maksan ma jäätmekäitlusfirmale raha selle eest, et kõik minu olmejäätmed, kaasa arvatud kilekotid, mille sisse on pandud muud jäätmed, saaksid korralikult käideldud. Võib-olla peaksin RagnSellsilt aru pärima, miks nad lasevad minu tekitatud jäätmetel merre linde mürgitama sattuda. Siiski vist mitte, sest olen kindel, et firma veab kogu mu olmeprügi sinna, kuhu lubatud, ja toimib sellega nii, nagu igasugustes lepingutes ette nähtud. Aga mille eest ma siis sel juhul veel juurde maksma peaksin?

Supermarketist pole lihtne kilekotivabalt välja pääseda. Puu- ja juurviljade ostmisel koju siginevad läbipaistvad kilekotid kasutan hiljem ära koertega jalutades, pannes nad lõpuks jällegi mõnda prügikasti. Ökohullud ei pea ilmselt otse töölt poodi minema. On küll kena ja liigutav ette kujutada isikliku kasetohust karbiga lahtise kohupiima ostmist, aga suuremal osal inimestest pole selleks ilmselt ei aega, võimalust ega tahtmistki.

Tagasi üles