/nginx/o/2010/05/06/362286t1h83f8.jpg)
President Toomas Hendrik Ilves ütles Eesti looduskaitse 100. juubeliaastale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil peetud kõnes, et Eesti peab loodusliku tasakaalu säilitamiseks tegutsema, et mets ei võsastuks ega tungiks meile liiga peale.
President: kui kaugele laseme metsal peale tungida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilves ütles, et kui mitmel pool maailmas peab endistviisi ütlema, et looduse kaitsmiseks tuleb tegevusest hoiduda, siis Eestis peab just vastupidise ülesande püstitama. «Tasakaalu säilitamiseks on kindlasti vaja kogu aeg midagi teha. Kui me üldse midagi ei tee, siis katab peagi peaaegu tervet Eesti territooriumi võsa ja seejärel mets.»
«Meie looduskaitseline üldküsimus võiks kõlada: kui kaugele laseme metsal peale tungida? Kui palju suudame metsa tõrjuda meie tuhat aastat harjumuspäraselt poolavatud maastikult, kui ise oleme põllumajanduslikust eluviisist loobunud?» küsis Ilves oma kõnes.
«Aga kui nii endalt küsime, siis küsigem kohe ka: kas meist ka globaalselt aru saadakse? Küsigem ka seda, kui palju oma mikrotasakaalust peame globaalsele tasakaalule ohvriks tooma?»
President rõhutas, et looduskaitse õpetab mitte võtma ülearust loodusest, teistelt liikidelt ja keskkonnast, ning samamoodi mitte andma ümbritsevasse liiga palju.
Kohalikust tasakaalust ei piisa
Ilves meenutas, et 100 aastat tagasi asutas Artur Toom Vaika linnukaitseala ja just seda täna tähistataksegi. Selle aja jooksul on inimese arusaamad enda ja looduse vahekorra kohta pööraselt muutunud, samuti ka arusaam looduskaitsest.
«Me nüüd ju teame, et kohalikust tasakaalust ei piisa. Kuivõrd «kõik on kõigega seotud», nagu Barry Commoner kunagi ökoloogia esimese seadusena sõnastas, siis on kohaliku tasakaalu suurem ülesanne olla kasulik kaaluviht suurema, globaalse tasakaalu saavutamises.»
«Eestlane võib oma loodusega imehästi läbi saada, kuid kui sedasama ei tee näiteks soomlane, rootslane ja venelane, siis kaob kala Läänemerest ikkagi,» tõi ta näite.
«Me võime Eestis erineva karmusega kaitse alla võtta mitte 18, vaid 98 protsenti territooriumist. Kui aga kui samal ajal sulab Himaalajas olematuks Läti-suurune jääliustik või Amasoonias raiutakse põllumaaks järjekordsed metsamassiivid, ei suuda me seda muutust kompenseerida ei üksi ega koos lähemate liitlastega,» sõnas president.