Kui ma kuulsin, et Kristiina Ojulandi asutatav partei olla nimeks võtnud Ühtne Eesti, mõtlesin kohe, et tegu on PR-trikiga, mille ainus eesmärk on see, et Ojulandist võimalikult palju räägitaks. Kommentaariks tavaolude kohta: mitte ükski terve mõistusega päevatoimetaja vähegi arvestatavas väljaandes poleks nupust suuremat (kui sedagi) mahtu pühendanud sellele kokkusaamisele – lisakastmeta on see lihtsalt liiga igav (Ojulandist ja uuest erakonnast ei piisa).
Tellijale
Marti Aavik: ohh jumal, kui sarnased me kõik oleme…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas keegi mäletab, millised olid kevadise Ojulandi skandaali üksikasjad? Harald Samblik, oksjon… Kõik on üks uskumatu segapuder, kus tõsiasjad ei loe enam midagi ja telesarjad võib kleepida keskerakondlaste sigaduste külge, millest lõpuks saab täiesti usutav kuvand, mis skisofreenia haigele absoluutselt selgelt iseloomustab nii rahandus- kui majandusministrit. Jumalikult moodne PR!