Art astub saapaga kobamisi jääle, mida katab umbes kuue sentimeetri paksune õhuline lumi. Selle alt paljastub imesile, läbipaistev jää. Art proovib seda õõtsuma panna. Jalgealune on õnneks kindel kui raudbetoon.
Tellijale
Kuule, sina, pane uisk alla!*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jää on fantastiline,» tunnistab Art pärast esimest, veidi üle saja meetri pikkust prooviringi. Tõepoolest. Nii siledat looduslikku jääd pole minu uisk ilmselt veel kunagi tundnud. Lume alla küll ei näe, aga raud ei tundu kohtavat ainsatki pragu ega kühmu.