Kuule, sina, pane uisk alla!*

Nii Laura kui Art jäävad rabalauka jääga väga rahule. Laurale ei meeldinud ainult see, et lumi tikkus saapakeele vahelt sokini. Foto: Martin Pau

Art astub saapaga kobamisi jääle, mida katab umbes kuue sentimeetri paksune õhuline lumi. Selle alt paljastub imesile, läbipaistev jää. Art proovib seda õõtsuma panna. Jalgealune on õnneks kindel kui raudbetoon.

 

«Jää on fantastiline,» tunnistab Art pärast esimest, veidi üle saja meetri pikkust prooviringi. Tõepoolest. Nii siledat looduslikku jääd pole minu uisk ilmselt veel kunagi tundnud. Lume alla küll ei näe, aga raud ei tundu kohtavat ainsatki pragu ega kühmu.