Meie mees Rwandas

Kes piiluvad õla tagant? Daniel Erik Schaer Rwandas oma maja terrassil. Tantsumaskid on pärit Kongo DV-st. Foto: Daniel Erik Schaeri erakogu

Kuhu saata võimekas tegelane, kes suutis lahendada pantvangikriisi Liibanonis? Eks ikka kaugele Musta Mandri südamesse, karmi möödanikuga maale.

Eesti diplomaat Da­niel Erik Schaer istus kolleegidega parajasti Brüsselis Liibanoni restoranis, kui tema kõrvu jõudis kuuldus, et – milline iroonia! – Liibanonis on röövitud ukrainlased. Tund-kaks hiljem sai ta kõne Eesti välisministeeriumist. Tuli välja, et röövitud pole ukrainlased, vaid hoopis eestlased, ja ühtlasi saabus korraldus: ta peab jalamaid lendama Liibanoni.

Kanadas sündinud Schaer (35) on kirju, mitmekülgse pagasiga mees, kellele võis keerulises olukorras loota. Ta oli tegutsenud kaks aastat varem asjurina Afganistanis, samuti viibinud valimiste vaatlejana viies riigis: Kongo DVs, Mauritaanias, Burundis, Keenias ja Serbias. Kabulis, kus ta sõitis ringi soomustatud Toyota Land Cruiseri maasturiga, millest Kalašnikovi automaadi kuulid läbi ei tungi, alati saatjaks kaks ihukaitsjat, sai Schaer juba kolmandal päeval tunda karmi tegelikkust: kilomeetri kaugusel India saatkonnale 500 kilo lõhkeainega korraldatud rünnak purustas tema hotellitoa aknad. «Korralik laks,» nendib ta.

Liibanonis röövitud jalgratturite juhtumit lahendades elas Schaer algul Beirutis sealse Prantsuse suursaadiku residentsis. Tema peaülesanne oli leida ja luua riigis kontakte. Suuresti prantslaste vahendusel õnnestus Schaeril pääseda Liibanoni kõrgete riigiametnike, isegi presidendi jutule. Samal ajal tuli tõrjuda igasugu šarlatane, kes lubasid viia röövitute jälile, kui neile vaid piisav summa peo peale laotakse.

Schaer meenutab, et kord Beirutis ringi jalutades vaatas talle  tänaval vastu hiiglaslik Harry Potteri filmi reklaam, mis kuulutas: «It all ends July 14.» Ehk kõik lõpeb 14. juulil.

Järjekordne saatuse iroonia: plakat ei valetanud. 14. juulil seisid seitse vabastatud rattamatkajat Beirutis Prantsuse saatkonna rõdul, kõigil uued puhtad riided seljas. Rõivad oli neile ostnud Schaer, jälgides sealjuures, et püksid-särgid oleks ikka erinevad. Samuti oli Schaer varunud vabastatuile turgutuseks Kalevi šokolaadi. «Sellises olukorras inimesed tahavad, et nende eest hoolitsetaks,» tõdeb ta.

Kogu õudus sai läbi – nagu filmiplakat oli kuulutanud.

«See on mu esimene pantvangikriis, ja loodan, et see jääb ka viimaseks,» lausus Schaer talve hakul, kui käis seoses Rotalia korporatsiooni 100. sünnipäevaga üle mitme aja Eestis. Viimased kaks aastat on ta veetnud Musta Mandri südames riigis, kus ligi kaks kümnendit tagasi toimus tõeline veresaun.

Sügavad haavad

1994. aasta kevadsuvel tapeti Rwandas puhkenud tapatalgutel saja päeva jooksul ligi kümnendik riigi elanikest, vähemalt 850 000 inimest. Nii verist ja halastamatut genotsiidi polnud maailm juba tükk aega näinud.

Ometi kinnitab Schaer, euroliidu välisteenistuse diplomaat, et Rwanda on turvalisimaid riike Aafrikas. Tema abikaasa Siret, samuti diplomaat, käib miljoni elanikuga pealinnas Kigalis nende pooleteiseaastase tütrega päeval vabalt ringi jalutamas. Nende maja aias kasvavad kaks banaanipuud ja maasikad, mida laps isuga sööb. Riigis saab ringi sõita oma autoga – ei mingit soomustust, ihukaitsjatest rääkimata. «Sõjavägi on hästi koolitatud ja hea distsipliiniga, mida Aafrikas ja arengumaades sageli ei näe,» ütleb Schaer. «Ja väga palju pole kuulda, et politsei on Rwandas altkäemaksu küsinud.»

Ent see kõik ei tähenda, et hiljutised valusad haavad oleks paranenud. Kaks suuremat rahvusrühma, hutud ja tutsid, olid elanud pikka aega külg külje kõrval. Geneetiliselt pole neil väidetavalt vahetki. Vahe on klassipõhine: tutsid on karjakasvatajad ja hutud põlluharijad. Kuna karja omamist on ajaloos alati hinnatud kõrgemalt, moodustasid tutsid riigis eliidi. Kuid ega hutud pidanud jääma igavesti hutuks – see nende hulgast, kes samuti piisavalt suure karja kokku ajas, võis saada tutsiks. Ent pikkamööda keesid pinged Rwandas sedavõrd üle, et hutud asusid valimatult tapma tutsisid, nii mehi, naisi kui ka lapsi. Genotsiidi käigus hukkus vähemalt 800 000 tutsit ja 50 000 hutut.

«Nii nagu Eestis teab igaüks kedagi, keda küüditati,» lausub Schaer, «teab iga rwandalane kedagi, kes sai surma või kes tappis kedagi.» Iga aasta peetakse Kigali staadionil, mis mahutab 30 000 inimest, mälestusüritust, kus inimesed istuvad, küünlad käes – ja ühtäkki hakkab keegi karjuma. «Ta karjub, nagu tahaks keegi teda tappa,» kirjeldab Schaer. «Niipea, kui üks vait jääb, alustab teine. Väga karm... Psühholoogiline trauma on nõnda tugev, et inimesed ei saa seda enda sees hoida.»

Seda üllatavamalt mõjus talle pilt, mis avanes vahetult pärast Liibanoni-missiooni lõpetamist Eestist poole väiksemasse Rwandasse saabudes.

Jahmatav puhtus

Niipea kui lennuki uks Kigalis avanes, lõi Schaerile ninna eripärane, maalähedane lõhn, justkui oleks ta metsa jõudnud. Ei mingit kuiva, liivasegust sooja nagu Lääne-Aafrikasse Mauritaaniasse saabudes. Rwanda põhjaserv on vulkaaniline. Läänepiiril laiub Kivu järv, kus pole siiski soovitav supelda, kui ei taha, et üks vastik parasiit sulle keha sisse ja silmadesse poeb ja teine kubemesse muneb (ja munast aasta pärast liblikas koorub). Lõunaosas kõrguvad vihmametsad ning idas ulatub Tansaania poole savann, kus elavad elevandid ja pühvlid, sebrad ja kaelkirjakud, krokodillid ja impalad.

Enim jahmatas Schaeri aga Rwandas valitsev puhtus. Teed on suurepärased, paremad kui Tallinnas, väidab ta – suuresti tänu euroliidu abile. Kui juurdepääs ookeanile puudub, on maismaaliikluse arendamine eluliselt oluline, seletab Schaer. Kigali linnapildis annavad tooni kraanad. Kõikjale kerkivad uued hooned. Islandi firma aitab vulkaanilises põhjas puurida maad, et ammutada sealt kuumavee-energiat. Ruzizi jõele on plaanis ehitada koos naaberriikidega kahele olemasolevale lisaks veel kaks hüdroelektrijaama. Lõunakorealased rajavad riiki 4G-võrku. «Tehnoloogia areng on seal sama kiire kui meil Eestis,» sedastab Schaer.

Siin-seal on hakanud kõlama võrdlused, et Rwanda on justkui Aafrika Šveits.

Ometi ripub kahe kümnendi taguste dramaatiliste sündmuste vari endiselt tuleviku kohal. Seetõttu on meedial riigis vähe rääkimisruumi, parteide registreerimisega esineb raskusi, vabadused on piiratud. Proovikivi-aeg saabub vähem kui nelja aasta pärast, mil lõpeb nüüdse presidendi, genotsiidi peatanud Paul Kagame teine valitsusaeg. Kolmandat korda ta enam riigipeaks kandideerida ei saa. «Ma arvan, et ta ei hakka ühe suurriigi juhi moodi endale lisaametiaega tekitama,» oletab Schaer. «Kui ta annab presidendi koha ära, näitab see Rwanda küpsust.»

Seda, mis aastal 2017 juhtub, Schaer oma silmadega tunnistada ei saa. Tema ametiaeg Rwandas lõpeb kahe aasta pärast. See on seni olnud ilus aeg, tunnistab ta. Mõelda vaid, sõidad vabal päeval pealinnast mõne tunni põhja poole, et puutuda kokku... vanade salaküttidega.

On see parem variant kui ajada asju pantvangivõtjatega?

Jah, on küll. Endised salakütid asuvad nüüd seaduse poolel. Nad kaitsevad gorillasid. Nonde seltsis on Schaer saanud nädalalõpul veeta nii mõnegi meeleoluka tunnikese.

Kes ta on?

Daniel Erik Schaer on sündinud Kanadas, lõpetanud Vancouveris Briti Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete eriala ning omandanud magistrikraadi Belgias Brügges Euroopa kolledžis.

2003. aastal asus ta tööle Eesti välisministeeriumis pressi- ja infoosakonna atašeena.

Schaeri üks vanavanaisa saabus 19. sajandi lõpus Šveitsist Eestisse juustu tegema. Talle kuulus Pärnumaal Varbla mõis. Teised vanavanavanemad on sündinud Eestis.

1944. aastal läksid Schaeri isa vanemad ja ema vanemad Saksamaale. Tema isa sündis Šveitsis ja ema Inglismaal. Mõlemad suundusid väga varases eas koos oma vanematega edasi Kanadasse.