Juhan Parts: «Ma ei tunne, et olen surve all.»

Minister Juhan Parts ministeeriumihoone ees iseenda kohta: «Kui Juhan Partsil ei oleks piisavalt ühiskondlikku toetust, ei oleks Juhan Partsil mõtet siin sekunditki olla.» Foto: Peeter Langovits

Majandusministri ülekuulamine viib olukorrani, kus valitsuse üks võtmetegelasi tunnistab, et koolikiusajana tegutsevale ajakirjanikule tuleks mööda näppe anda. Mille eest?!

Kuuldused, nagu ilmneb, ei valetagi. Majandusminister Juhan Parts on kolm asjalikku naist oma kabinetist välja saatnud, kutsub ukselt sisse ja ta nägu lööb rõõmsalt särama.

Parts on tõepoolest heas tujus, nagu räägitakse. Justkui polekski tema see, kes pidanud viimasel ajal taluma pea lakkamatut tuld ja tõrva. Põhjustest rünnakuiks pole kritiseerijail puudust tulnud.

«Teeme intervjuu telegrammi­stiilis, vastused «jah» või «ei»!» teeb Parts ettepaneku, kaval läige silmis.

«Ei, ei, nii küll ei lähe,» protesteerin. «Mul on kogu strateegia läbi mõeldud.»

«Siis on hästi,» lausub ta. «Viimasel ajal tulevad ajakirjanikud ilma küsimusteta, et rääkige, kas teil on midagi huvitavat.»

«Sellega ma küll kedagi tüütama ei hakka, et rääkige EASist,» üritan pingeid veelgi maha kruvida.

«Mina seda tahangi rääkida!» protestib omakorda Parts, ja nüüd pole üheselt aru saada, kas ta mõtleb seda tõsiselt või püüab üle kavaldada.

Ei, EASist ega ka LNGst me ei räägi. Küll aga sellest, kuidas lõputute rünnakute all inimesena ellu jääda.

Nagu näen, olete heatujuline. Mille tõttu?

Hea tuju on kõige alus – ja see puudutab iga Eesti inimest: et oleks vähem viha, negatiivsust, pahameelt, kättemaksuhimu, mitteandestamist.

Kui sa oled kõige paremas eas, mis meestel on 40ndates eluaastates, kui sul on huvitav töö, suurepärane perekond, väiksed lapsed, siis kõik see kokku annabki hea tuju. Kui rääkida majanduslikult, siis hea tuju on ressurss.

Kui suur ohver teie päevast on mulle eraldatud tund? Sest nagu ütles hiljuti teie erakonna juht Urmas

Reinsalu, teete mitme mehe tööd, mille jaoks paljudes teistes Euroopa riikides on kolm–neli ministrit?

See ei ole ohver. Mille järele ma tunnen ülimalt vajadust – see on rohkem suhelda intelligentsete inimestega. Ma ei tee nalja! Ja loomulikult tahaks rohkem seletada, mida siit [ministri]tooli pealt näen, ja mitte ainult tähtsatele tegelastele Brüsselis, vaid ka Eesti inimestele. Ajakirjandus pakub selleks võimalusi. Nii et ka minister tegeleb iga päev uudiskünnise lati ületamisega.

Ometi saate kõigi oma tegemiste ja püüdluste eest tasuks vaid totaalset kriitikat. Alates Kadri Simsonist, kes ütles, et teie umbusaldamine on vaid aja küsimus, ja lõpetades Urmo Soonvaldiga, mu kolleegiga Päevalehes, kes küsis teilt hiljuti lausa kolm korda, millal te tagasi astute. Kui palju trotsi ja pahameelt selline surve tekitab?

Loen kogu aeg meediast või kuulen oponentidelt, et issand jumal, kui palju on segadust, kui hiiglasuured on probleemid, milliseid kannatusi on rahvale tekitatud! Inimene ütleb selle välja – ja tema hapnik saab otsa. Aga kõik need asjad on tehtud Eesti huvides, Eesti inimeste heaolu ja arengu nimel. Andke mulle vähemalt võimalus kõik need asjad ilusasti rahvale ära rääkida. Selleks on tund isegi väga väike aeg.

Ma ei tunne, et olen surve all. Eelmisel nädalal pühendasid kõik Eesti väljaanded mulle juhtkirja, kus, julgen öelda, arvestades meie ajakirjanduse kriitilist hoiakut, toetati mind ülivõrretega. Ja kui käin inimeste hulgas ringi, siis nii kummaline, kui see ka ei ole – ja see loob samuti head tuju –, aga olukorras, kus on vastandlikud seisukohad, teravad pintslitõmbed vee peal, et kas asi on õige või ei ole, tunnen inimeste hulgas samuti toetust. Loomulikult, kui sa liugled poliitikuna nagu lumehelbeke, tasa-tasa, ei pane keegi sind tähele. See on oleskelu, seisak versus otsused, eesmärgid, tahe, panustamine.

Mul ei ole kombeks süüdistusele vastata süüdistusega, aga mis on Keskerakonna kriitika? Simsoni võiks kutsuda sparringule: arutame neid asju, mida proua ette heidab! Teeme üks ühele asjad selgeks. Seni on etteheited väga pealiskaudsed.

Muidugi nõuab Keskerakonna klassikaline valija iga hetk teist valitsust. Aga samamoodi avaldab aktiivne IRLi valija toetust, et ärge laske end häirida, te teete õiget asja. Võtame või rongid: kui palju olen saanud tundmatutelt inimestelt positiivset tagasisidet, nii meilile kui SMSina, et suur asi on ära tehtud, oleme andnud inimestele kindluse, et 30 aastat sõidavad korralikud rongid ja infrastruktuur on korras.

Mil määral on tunnetatav puhas verejanu, et saaks näha Partsi poliitilist laipa?

Siin on kindlasti mängus omajagu poliitilist konkurentsi. Vaatame viimaseid reitinguid: fakt on see, et neli parlamendierakonda on enam-vähem võrdsed ja IRL on koalitsioonipartnerist selgelt mööda läinud. Ma arvan, et kui vaadata erakondade sisemist energiat või milliseid ideid keegi suudab pakkuda, siis täna on IRL valimisi võitmas. Muidugi ei saa see olla objektiivne prognoos, aga ma ei paku ka kunagi üle. Igatahes on IRL sattunud poliitilise välja keskele.

Millest veel on teie arvates tekkinud ründav hoiak teie vastu?

Ma ei näe seda ründavat hoiakut. Ütlen seda päris ausalt. See kõlaks kummaliselt, kui hakkaksin tsiteerima eri lehti, aga üks leht nimetas mind teflonmeheks, teine leht tulekindlaks, kolmas haavamatuks, neljas toetas isegi minu riigikapitalismi. No kuulge!

Ega minagi kahtle, et annate endast parima, ometi jääb mulje, et paljud ei hinda teie pingutusi, ainult arvustavad. Meenutame või Mihkel Raua «Kolmeraudset», kus ta küsis juba üle-eelmise aasta lõpus, kes teil pole aeg võtta vastutus ja tagasi astuda. On selline suhtumine ebaõiglane?

Ei, ei ole. Need, kes kannavad valitsusvastutust ja omavad võimu, peavad olema valmis selleks, et neid kritiseeritakse, vajadusel ka ebaõiglaselt. See kuulub nende töö juurde, ja see ei ole öeldud suusoojaks. Heade tulemuste eest meenutatakse sind alati takkajärele. Võtame Mart Laari esimese valitsuse: pisar tuleb silma, kui raskeid otsuseid ja kui keerulisel ajal pidi ta tegema. Sinna sekka sattus kindlasti ka mitte kõige küpsemaid otsuseid, aga kui palju põhineb meie viimase 20 aasta edasiliikumine just nondel otsustel!

Ma ei pruugi jagada küll kõiki argumente, mida kasutavad näiteks Rein Raud ja teised, kes avalikkuses sõna võtavad, aga ma saan nende kriitilisest toonist aru. Selle taustaks on usu vähenemine poliitika vastu: liialt palju on poliitikuid, kes on ebasiirad, otsustusvõimetud, kel puuduvad iseseisvad ideed jne.

Mulle tundub, et kuna valitsus on kõigest hoolimata hästi püsinud, on ühiskonnas tekkinud ootus ootuse enda pärast – et seda tabaks mõni raputus, sest siis oleks elu mõnda aega veidigi huvitavam. Mil määral tunnete samasugust ootust?

Seda mängurlust on kogu aeg. Ja sellega ei tegele ainult igasugused kõrvaltvaatajad ja kolumnistid, kes tahavad ennast huvitavaks teha, vaid seda esineb ka koalitsioonipartnerite seas. Ükskõik, kas nimetame seda tehnoloogiateks või intriigideks – see kuulub inimeste koostoimetamise juurde. Teate ju, kui palju huvitavam oleks, kui paneks kellelegi selja tagant ja prooviks mingit teist kombinatsiooni... Aga igasugune mängurlus või kombinatoorika muutub üsna ruttu sisutuks, ka kahjulikuks.

Millised on teie tehnikad pideva surve ja kriitika all vastu pidamiseks?

Tuleb keskenduda põhitööle, kui ei ole just meediakriisi, millele peab reageerima. Igatahes ei saa lasta oma päevakava kujundada ajalehtedel, nagu näiteks Soonvaldil, kes saadab kell viis hommikul meili.

Samuti ei tohi muutuda oma tööst sõltlaseks. Sa ei tohi selle külge klammerduda nii, nagu oleks see fataalsus. Kui võtad asja nii, et oi-oi, olen minister, aga äkki homme ei ole, siis ei suuda sa ühegi kriitikaga hakkama saada ja muutudki ebakindlaks. Sa pead olema loomult enesekindel, veendunud, et teed õiget asja.

Kui sageli tabab teid tunne, et saadaks kõik kuradile, sest tee, mida tahad, võtta saad niikuinii?

Poliitika on natuke nagu ka võistlus. Kui sa võistlema lähed, ei saa niisama lihtsalt alla anda. Rajalt kõrvale astumiseks peab olema tõsine põhjus, näiteks vigastus. Või loobud üldse tippspordist. Nii ikka ei saa, et täna mõtlen, et rohkem ei tee.

Ja mis seal salata, eks see töö annab ka annuse adrenaliini. Mida rohkem siin ametis olen, seda rohkem mulle meeldib, sest saan pidada poliitilist diskussiooni, võitlust, väidelda. See on nauding, saate aru? Ega halb või solvav sõna mulle endale väga mõju, sellega on mind raske endast välja viia – paks nahk, nagu öeldakse. Raskem võib olla lähedastel, kes elavad sulle kaasa. Neid pead kaitsma.

Kuidas teie pere teid tabavat kriitikat ja survet üle elab?

Meil kulgeb isiklik elu väga hästi. Meil on kaks väikest last. Nad ei ole lihtsalt hea tuju allikad, vaid elu rõõm ja helge tulevik. Daisy on ka õppinud väga palju, mis on poliitika ja avalik elu. Oleme kõik koos saanud karastuse.

Ütlesite küll, et kriitika suurendab teis võitlusvaimu, aga kas see õõnestab mõnikord ka enesekindlust, et äkki tõepoolest eksite milleski?

Ebakindlus tekib esiteks siis, kui sul pole kogemusi. Ja teiseks, sa pead olema veendunud, et kui teed otsuseid, on need tehtud parima informatsiooni pealt, mis on parajasti saadaval, ja need on Eestile mõistlikud.

Mõnikord kõlab ajalehes avaldatud kriitika küll vingelt, aga kui seal ei ole argumente, saad selle kergesti pareerida. Isegi kui kriitika ei ole hästi argumenteeritud, on see teinekord samuti oluline, sest annab võimaluse üle kontrollida, kas mõned otsused vajavad korrigeerimist. Mulle meeldib kõige rohkem otse-eeter reaalse oponendiga – see annab võimaluse asja selgeks rääkida ilma toimetaja käärideta.

Mis annab teile veendumuse, et teie nägemus asjadest on alati kõige õigem ja parem?

See tuleb erinevate valikute kaalumisest.

Kas enne seda hetke, kui otsusele alla kirjutate, tunnete õlgadel tohutut koormat, sest ega otsuseid sageli ju ümber pöörata anna?

Mmm... jaa. Muidugi. Valikute küsimus on alati mingite tagajärgede läbimängimine.

Kuid ärge arvake, et me siin ministeeriumis oleme ilmeksimatud. Asi on selles, et elu ja sündmused käivad väga kiiresti. Informatsioon muutub, hinnangud muutuvad.

Informeerituse tase on vägagi erinev. Näiteks avalik diskussioon on sageli ülimalt pinnapealne. Võtame gaasijuhtme teema: mis mulje inimestel jäi? Näe, jälle nad ragistavad seal valitsuses. Seetõttu on minu ametis oluline järgida põhimõtet, et anda kõigile osapooltele – ja neid on palju, ka väljaspool Eestit – võrdne võimalus rääkida ja mitte lasta endal enne sisemist hoiakut kujuneda.

Kui te olete kõigist kõige rohkem informeeritud, siis miks ei ole teil kriitikuile ja vastastele võimalik selgeks teha, et nemad ei saa asjast aru või eksivad?

Kindlasti mõned oponendid saavad asjast aru, aga nad peavad oma olemasolu õigustama ja leidma nõrku kohti. See on osa poliitilisest diskussioonist.

Võtke või jätke, aga mulle jääb mulje, et vaatamata suurele kriitikale ei ole teid võimalik murda. Huvitav, miks?

Te tegite just viimase katse (naerab). Nii et võime oma võitlusele joone alla tõmmata. Ma lähen pühapäeval Eesti ettevõtjatega Indiasse. Muide, kas minu murdmine on kellegi suur unistus?

Kindlasti. Ega ma ju muidu teid siin küsitleks.

(Muigab.) ... Nürid kirved.

Me ei peaks siin rääkima minu persoonist, vaid peame rääkima poliitilisest liinist. Kui sellel on ühiskonnas oluline toetus, siis sellepärast ei saagi murda. Ehk kui Juhan Partsil ei oleks piisavalt ühiskondlikku toetust, ei oleks Juhan Partsil mõtet siin sekunditki olla. See ongi kogu teema.

Kui tihti ja mis puhkudel on tekkinud kahtlus, et nüüd on vist küll tool kõikuma löönud?

(Mühatab.) No ei ole! Räägime tõsiselt.

Räägingi tõsiselt. Kui suur peab olema surve, et te lõpuks murduksite ja taanduksite?

(Pahvatab naerma.) Veel kord: küsimus ei ole surves, vaid ühiskondlikus toetuses. Liigun palju inimeste hulgas, ametist tulenevalt küll rohkem ettevõtetes ja konverentsidel, ja ma ei ole juba viimased paar aastat tundnud nii suurt toetust nagu nüüd.

Me teeme siin siiraid asju. Ma isegi ei saa aru teie küsimusest. See, mis te teete, on nagu koolikiusamise katse, aga see ei tule välja. Nagu koolis, tuleb kiusajatele anda vastu näppe. (Sirutan harali näppudega käe Partsi poole. – P. P.) Ja kui ei aita, siis anda veel vastu näppe. Tegeleda tuleb reaalsete teemadega.  

Mil viisil suudate kõigi nende teemadega kursis olla, millega teil tuleb tegeleda?

Loomulikult ei saa sa üksinda kõigega tegeleda. Sul peab olema sissetöötatud mitmepalgeline meeskond, ja mul on väga tugev meeskond. Kindlasti peab olema erakonna poliitiline tugi. Ja kindlasti pead ise kulutama väga palju aega oluliste sündmuste jälgimiseks. Infot on palju, olulist tuleb suuta eristada ebaolulisest.

Kui palju aega päevas dokumentide lugemisele kulub?

Eks arvuti ole kogu aeg ees. Sa pead tegema vahet, mil määral tuleb minna sügavuti ja mil määral võid jääda üldiseks. Sa ei tohi ennast unustada kulutama aega asjadele, mis on sulle meeldivad ja seetõttu ka selged. Näiteks kui tuli kriitika, et tipptunnil on rongis liiga palju inimesi, pidi vaatama, kas kriitika on põhjendatud, kuidas varem oli, kuidas on Euroopas, milline on lahendus. Vajadusel tuleb minna otse, kohe, kiiresti, viivitamatult sügavuti – skalpelliga. See võtab aega kaks minutit, kui kutsud õiged inimesed enda juurde.

Kui sageli tunnete, et töö kasvab üle pea ja juhe jookseb kokku?

Kes see ütles kuldse lause, et infot on nii palju, et pea läheb lõhki?... Eestist on palju suuremaid riike ja minust palju koormatumaid ametimehi, nii et midagi üle inimvõimete piiri ei ole. Mõtted teha praeguse ministeeriumi asemele kolm ministeeriumi ei ole kohased.

Kas teie töö normaalset uneaega ka jätab?

Kindlasti. Uni on tervisele väga oluline.

On uni töökoormuse tõttu kehvemaks ka jäänud?

Ei saa kurta, uni on üldjuhul hea.

Kui palju jääb nädalas aega, mil saate olla ise enda peremees?

Eks see ole paljuski enda teha. Minister on üsna vaba oma aja planeerimisel. Nädalavahetused on sageli vabad.

Kas siis, kui lähete lastega kelgutama, mõtlete samal ajal ka tööle?

Jah, mul on töö, kus üldjuhul võid mõtteid kaasas kanda –  arvatavasti nagu teilgi.

Füüsiline koormus ja liikumine on hästi olulised, seda te ju teate... Te olete vist küll rohkem profisportlane? Ei pea mängima amatöörproffi, piisab ka mõõdukast liikumisest.

FC Toompea amatöörjalgpallimeeskonna koosseisus ma teie nime siiski enam ei leia.

Jalgpall on ikkagi kontaktala, ma ei ole enam selles eas, et mängida Eesti IV liigas. Juba ammu tõmbasin joone alla. Nüüd mängin tennist, suusatan, suvel sõidan jalgrattaga.

Teil on neli last. Kui palju neile aega jääb?

Praegu on kõige tähtsamad väiksed lapsed. Suuremad lapsed on juba iseseisvad, aga nad teavad, et olen neile 24 tundi ööpäevas kättesaadav.

Väiksemate jaoks tuleb aega leida – see aitab ka endal välja lülituda. Nad jõuavad just sellisesse ikka, kus pakuvad suurepärast seltskonda. Hommikuti tõuseme koos, teen putru, emale meeldib natuke kauem magada.

Olete päri, et tegelikult ohverdate suure osa oma pereelust riigi heaks?

Võib-olla kümme aastat tagasi [peaministrina] oli nii, aga praegu, tahaks loota, et olen saavutanud enam-vähem mõistliku tasakaalu. Eks pere saab ka aru, et mingi eneseteostus on vajalik – see annab ka perele palju tagasi.

Hoolimata sellest, et süüdistasite mind koolikiusamises, küsin, mis sunnib teid vaatamata kriitikale valitsustööd edasi tegema?

Rajalt maha astumiseks on oma hetk. See hetk ei ole praegu. Praegu tunnen, et olen siin vajalik. Ja mul ei ole igav. Töö on huvitav.

Mis on kriitika, surve, pahameele, ohverduste eest preemiaks – ega ju ainult palk?

Palk peaaegu mitte üldse. Palgaga seda tööd ei kompenseeri, see on üsna kindel, kuigi mu palk on suhteliselt kõrge võrreldes Eesti keskmisega.

Peamine on, et sulle peab minema korda see, mis meie ümber toimub. Lähtekoht on ikkagi see, milline on inimeste heaolu tase – selleks on meil vaja Estonian Airi, konkurentsivõimelist energeetikat, rongiliiklust. Majandus peab arenema – see on võti. Inimestel peab olema tööd, neil peab olema kindlus, et ka lapsed saavad hakkama.

Me kõik otsime suuremat kindlust tulevikuks, aga me ei saa seda saavutada enesepettusega. Me peame õppima ebakindlas maailmas – nagu minister peab õppima olema ebakindlas avalikus kontekstis. Õppides selle ära, oleme tunduvalt enesekindlamad, et majanduslikult hakkama saada.

Mis võiks olla see präänik, mis paneks teid huvituma Euroopa Komisjoni voliniku kohast?

Volinik võiks olla kaalukas. Aga seda kaalukust ei anna CV, vaid pigem isikuomadused ja võimed, ning paganama oluline on mõista, kuidas toimib poliitiline Euroopa. Me peaks vältima keskendumist persoonidele, vaid võiksime arutada, milline see volinik peab olema ja mis temast sõltub, siis oskame paremini vastata, kes on parem kandidaat.

Ikkagi, mis tingimustel võiksite sellest kohast huvituda?

Hakkan sellele mõtlema siis, kui tehakse ettepanek. Aga kui seni tahetakse minu nimega spekuleerida, laske käia.

Mil määral oleksite huvitatud Eesti peaministri ametist? Andrus Ansipil on olnud kolm valitsust, Mart Laaril ja Tiit Vähil kaks, ega te saa neist kehvem olla, et ainult ühega piirdute.

IRL valib oma esimehe järgmisel nädalal...

... ja seal on üks kandidaat, Urmas Reinsalu.

Praegu ei ole kedagi teist üles seatud ja ei ole ka mina avaldanud soovi erakonna esimeheks kandideerida.

Niisiis, sel juhul ei ole teil peaministri toolile asja...

Miks peaks olema? Rootsis on Carl Bildt olnud peaminister, nüüd on juba teist valitsust välisminister. Ma ei taha end toolidega vaevata – see tekitab halva tuju ja sisemise surve, kui mõtled end toolide kammitsasse.

Aga kogemus on ju teil olemas!

Kogemus on olemas, ja see annab väga palju juurde. Ilma kogemuseta on kõik teooria. Aga ei ole kihku. Kuid elu on pikk, elada on veel palju. Me jõuame teiega veel intervjuusid teha.

Aitüma!

Olgu nii! Ma olen järgmisele koosolekule juba lootusetult hiljaks jäänud.

Juhan Parts (47)

majandus- ja kommunikatsiooniminister

Sündinud 27. augustil 1966 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 1. keskkooli 1984

Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1991

1992–1998 justiitsministeeriumi asekantsler

1998–2002 riigikontrolör

2002–2005 erakonna Res Publica esimees

2003–2005 peaminister

2007–... majandus- ja kommunikatsiooniminister

Elukaaslane vandeadvokaat

Daisy Tauk (Parts kutsub teda abikaasaks).

Lapsed eelmisest abielust kohtunik Merle Partsiga Toomas Hendrik (24) ja Pille Riin (19),

nüüdsest kooselust Karl Juhan (4) ja Artur Jakob (2).

Arvamus

Marika Priske

kantsler

Inimesed ei kujuta ette, kui suur on teemade ring, mida majandusminister peab valdama. Neid teemasid pole kümneid, vaid on vähemalt sada. Ma imetlen Juhani võimet ka kõige keerulisemate asjade iva ära tabada kõigest mõne minutiga.

Juhani meeskonnas on hea töötada, sest ta usaldab oma inimesi. Ja hoolib oma mees­konnast: ta on positiivne ja toetav – aga-ajalt tunnen, et liigagi.

Kindlasti on ta riigimees suure algustähega. Nii mõnigi poliitik ei võtaks ettegi neid teemasid, mille eest teda on materdatud: milleks näha tohutut vaeva, et renoveerida raudteed, anda kindlus riigi laevastikule ja elektriturule? On ju palju lihtsamaid lahendusi... Liiati tuleb otsuste positiivne tulemus tavaliselt välja mõnevõrra hiljem, kui sa enam minister ei ole. Ma ei tea, et Juhan oleks otsustanud jätta midagi tegemata, sest see on raske ja teda hakatakse ründama. Kui ta usub sellesse ja tunnetab, et asi on vajalik, teeb ta selle ära.

Juhani töövõime on väga suur. Ta on alati suutnud kordi rohkem lugeda kui mina, suhelda rohkemate inimestega – kust ta selleks aja ja energia võtab, ma ei tea. Ja mida raskem aeg, mida ebaõiglasemad rünnakud, seda rohkem ta särab – see just nagu mobiliseerib ja motiveerib teda.

Samas ei ole ma kunagi täheldanud, et ta rõhutaks ministri staatust. Ta on lihtne, normaalne inimene.