Ivar Leimus: kogumise kiitus

Ivar Leimus Foto: Erakogu

Väikese poisina käisin sageli Võrumaal vanavanemate juures, kes elasid teineteisest umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel. Nõnda tuli siis kõndida ühtede juurest teiste juurde. Tee polnudki nii pikk, kuid võttis alati kole palju aega. Mu isa ja ema ei saanud nimelt aru, miks on nende lapse silmad muudkui kruusateele pööratud ja mida ta sealt aeg-ajalt nopib. Kuidas tõde selgus, ma ei mäleta, kuid asja tuum peitus kivikestes – mulle nimelt meeldis neid koguda. Mõistagi mitte igasuguseid, vaid erilisi. Minu tõeliseks Troojaks oli kruusaauk vana veski kõrval, kuhu mul mõnikord lubati lausa kümneks minutiks kaevuda. Mida kõike mu kogus ei olnud – kivistunud koralle, väike armas trilobiidike ja muid ürgaegseid molluskeid! Ja ma tundsin neid nime- ja nägupidi, juba algkoolieas. Ja oskasin peast ette lugeda geoloogilisi aegkondi-ajastuid, lendavaid ja roomavaid saurusi ning palju muud tarkust, mida ammutasin akadeemik Obruštševi raamatust «Plutoonia».

Kive ma enam ei korja ja kannatamatu lugeja küsib, milleks see kõik. Aga ikka selleks, et kiita – mitte ennast, vaid kogumiskirge. Iga kollektsionäär teab tunnet, mis valdab kogujat mingi ihaldatava objekti nägemisel. See on algul kätevärinal kihk, hiljem, kui ese tallel, juba puhas rõõm. Õnnelik inimene aga on teadagi hea kodanik. Kuid sellega asi ei lõpe. Nüüd astub mängu inimlik uudishimu. Kui varem oli tarkuseterade korjamine vaevarikas töö raamatukogudes, siis internetis on eneseharimiseks kõik uksed valla. Käed rüpes pole istunud ka Eesti asjatundjad, kelle sulest on ilmunud arvukalt kogumist edendavaid kirjutisi. Meenutagem või mu hea kolleegi Anne Ruussaare hiljutisi töid Eesti klaasiajaloo vallast, mis plahvatuslikult suurendasid huvi kodumaise klaasi-kristalli kogumise vastu. Johannes Lorupi unistus – tema toodang igasse Eesti kodusse – saab tänu Annele nüüd, 80 aastat hiljem, tegelikkuseks. Nõnda teeb kogumine inimese ka targemaks.

Rohkemgi veel. Olen tundnud mitmeidki kogujaid, kelle harrastusest on välja kasvanud tõsine teadustöö, mis päädinud olulise panusega mõnda uurimisharusse. Sügava lugupidamisega mõtlen suurepärasele inimesele ja briljantsele asjatundjale Mihhail Nemirovitš-Dantšenkole, kelleta Eesti mündiajalugu poleks see, mis ta on. Või võtame Alur Reinansi, kelle panus Eesti vana hõbeda kogumisse ja uurimisse on vägagi arvestatav. Niisuguseid nimesid leidub veel ja veel.