Eriline raamat erilisest paigast

Katri Raik Narva kolledži ees. Foto: Toomas Huik / Postimees

Möödunud jõulude eel jõudis minuni teadmine, et Katri Raiki kirjutatud «Minu Narva» on jõudmas raamatulettidele. Napilt jõudsin jõuluvanale kirja kirjutada ja nii ma raamatu kuuse alt leidsingi. Mul on säilinud Facebooki-arutelu Epp Petronega 2010. aasta oktoobrist, et sellist raamatut oleks vaja Narva lähendamiseks ülejäänud Eestile. Ja vastupidi ka. Arutasime ka kirjutaja kandidaatide üle ja loomulikult oli Katri Raik ühe võimaliku kirjutajana kõne all.

«Minu Narva» saaks ilmselt kirjutada viiel erineval moel. Mulle üldiselt see mehed-versus-naised-debatt ei meeldi, aga praegu meie käsutuses oleva «Minu Narva» puhul on üks oluline lähtekoht see, et selle on kirja pannud naine. Kindlasti poleks meil muidu teadmist säravpunasest küünelakist, nn Narva punasest, või soengu tähtsusest Narva oludes, meetripikkustest roosidest või Narva naistest naise pilgu läbi. See küll ei tähenda, et selle teadmiseta edasi elada ei saaks.

Alustasin raamatut tutvustades küll detailidest, aga tegu on teosega, mis annab Narvast, seal kehtivatest arusaamadest, minevikust ja tulevikuvõimalustest hea ülevaate. Tegu on ahjusooja raamatuga sisu mõttes, sest veel möödunud aasta oktoobriski toimunu on jõudnud kaante vahele.

Narva on igal juhul eriline paik. Võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt Ida-Virumaal asuva Eesti idapoolseima linnaga, kus vene keelt kõnelevad inimesed enamuses, aga ei, Narva on omaette nähtus. Siin on oma Narva keelgi. Olgu stiilinäiteks mitteametlik Narva hümn «Vihma sajab, kak s vedra». Seda laulab Narva kõige popim bänd Avenue ja naiste folklooriansambel Suprjadki.