Sa vaatad ja sa ei näe

Raamat Guy Debord «Vaate­mängu­ühiskond» Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013 Foto: Repro

Ma lugesin situatsionistlikust teoreetikust Guy Debord’ist ja tema raamatust esimest korda umbes veerand sajandit tagasi. Seejärel tegin juba valiku neist paarisajast teesist, mis nüüd ka eesti keeles välja on antud. Tulemus oli segadus ja frustratsioon – popfännina tundsin, et midagi tähtsat tungib kirurgilise halastamatusega minu maailma, ja ma ei teadnud, mida teha.

Ühtpidi tahtsin, et Debord’i jõuline retoorika võidaks. Paljastamises, ilmsiks toomises, fassaadide lammutamises on juba olemuslikult mingi julm köitvus ja Debord tõepoolest näitas midagi – seda, kuidas kapitalism tegelikult toimib, kuidas peidetakse vaatemängu sisse inimsuhted, kuidas kujuneb tarbimine kui patoloogia, kuidas ideoloogia saab materiaalse vormi turul, kuidas näivus jääb peale reaalsuse ees jne kuni tõdemuseni oma 9. teesis, et vaatemänguühiskonnas saab tõest «üks vale aspekte».

Teisalt jälle – ma ju ei teadnud päriselt, millest ta ikkagi räägib. Kapitalism oli minu ja mu kaasmaalaste jaoks midagi uut ja kui mitte muud, siis tõotas temaga kaasnev vaatemäng tulla – kui nii võib öelda – vaatemänguline.