David Satter: Balti riigid on ainsatena «läinud»

David Satter 2006. aastal Tallinnas. Foto: Raigo Pajula

Kuu aega tagasi saadeti Venemaalt välja Ameerika ajakirjanik David Satter. Viimati juhtus selline väljasaatmine 1986. aastal külma sõja ja veel Nõukogude Liidu ajastul. David Satter räägib Postimehele viimastest sündmustest Ukrainas, aga ka sellest kuidas Vene meedia mõjutab avalikku arvamust nii Ukrainas, Balti riikides kui ka teistes endistes Nõukogude liiduvabariikides.

Mida arvate olukorrast Ukrainas?

Situatsioon on väga ohtlik. See võib muutuda kodusõjaks. Mõlemal poolel on ka provokaatoreid. Ühelt poolt tahavad inimesed lahti saada kriminaalsest režiimist, kes ei austa demokraatiat ja tahavad selle asendada demokraatlikuma ja mõnes mõttes Euroopalikuma valitsusega. Selle püüdluse vastu on raske olla, eks. Aga raskused tulevad sellest, et asi võib minna vägivaldseks ja seda vägivalda võib tulla mõlemalt poolelt. Tühisest juhusest võib pall veerema hakata.

Ma isiklikult usun, et kõige parem lahendus oleks ikkagi mingisugused läbirääkimised, et luua kasvõi võimalused uuteks valimisteks. Kasvõi näiteks uued presidendivalimised 2015 aastal – se eoleks teatud kompromiss.  Mingisugune kontrest.

Ma nõustun teiega, aga kui vaatate viimaseid valimistulemusi Ukrainas, siis sisuliselt on see maa ju pooleks. Ida ja lõunapoolne Ukraina on nö venemeelsem ja valis Janukovõtši, Lääne- ja Kesk-Ukraina vaatab aga rohkem Euroopa poole. Äkki peakski Ukraina pooleks lööma ja kaks riiki tegema?

Ausalt öeldes, see võibki niimoodi lõppeda. Samas tuleb öelda, et ega toetus  Janukovõtši režiimile pole liiga kõrge ka Lõuna- ja Ida-Ukrainas. Ma arvan, et nad ei ole valmis võitlema selle režiimi eest. Arvestame, et Ukrainas ei ole demokraatiat. Jah, seal on olnud valimised, aga valimised on ainult üks asi, tõelist demokraatiat, võimude lahusust, tsiviilühiskonda seal ei ole.

Mis moodi Vene meedia Ukraina sündmustele läheneb?

Nad on valinud poole ja kujutavad opositsiooni nagu ühte pisikest punti radikaale ja fašiste. Muidugi, suurest protestijate hulgast võidki alati leida ka näiteid äärmuslastest, aga see ei ole korrektne üldpilt.

Te avaldasite jaanuari alguses raporti «The Last Gasp of Empire: Russia’s Attempts to Control the Media in the Former Soviet Republics», mis vaatleb Venemaa püüdlusi mõjutada meediat endistes Nõukogude liiduvabariikides.

Venemaa meediastrateegia on riigiti erinev. Peabki olema, sest riigid ja kontekst on erinev. Balti riikides peavad nad olema ettevaatlikumad, need riigid on Euroopa Liidus ja NATO-s. Nendes riikides on läänelik teadvus.

Mis mõttes nad peavad siin olema ettevaatlikumad?

Kui nad ründaksid otse, siis oleks see kontraproduktiivne ja ei saavutaks eesmärki. Võtame näitena Leedu energeetilise iseseisvuse. Kui Leedu hakkas uurima võimalust kildagaasi kasutamiseks, siis hakkas Vene meedia seda ründama, aga mitte otse, vaid tõstsid hoopiski ökoloogilise vaatenurga. Juhtus nii, et kui Chevron Oil esindajad saabusid Leedusse, et kildagaasi projekti arutada, võtsid neid vastu keskkonnakaitsjatest protestijad (paljud kandsid vene keelseid plakateid). Samamoodi tegi Vene meedia (regnum.ru ja Litovsky Kurier) kampaaniat Leedu uue tuumajaama vastu, ikka nii et tuumajaam kahjustab väga keskkonda ja referendumil (tegu oli küll ainult soovituse, mitte siduva referendumiga) rahvas lükkaski tuumajaama tagasi.

Kuskohas nad aga otse rünnata saavad?

Kõige jõulisemalt Kesk-Aasias. Markantse näitena võib tuua Kõrgõstani endise presidendi Kurmanbek Bakijevi juhtumi, kelle maha võtmine käivitus just Vene meediast alguse saanud kampaaniast.

Kesk-Aasias on Venemaal üldse palju rohkem mõju ja prestiiži. Ma ei tea kuidas seda viisakalt öelda, aga Balti riigid oli kõrgemal kultuuritasemel kui teised Nõukogude liiduvabariigid – Balti riikidele ei saa nii jõuliselt ja otse läheneda. Aga Kesk-Aasias vaadatakse tihti Moskvale endiselt kui keskusele - vaimsele, kultuurilisele ja poliitilisele keskusele. (David Satter toob näitena ühe Kõrgõstani ajakirjaniku tsitaadi, mis ütleb, et kui info tuleb Moskvast, järelikult tuleb info pealinnast ehk Moskva=pealinn). Kesk-Aasias on Vene meedia ka kvaliteetsem ja professionaalsemalt tehtud kui kohalik meedia. Vene keelset meediat on ka arvuliselt rohkem kui kohalikes keeltes meediat, olgu need siis televisioon või ka trükiajakirjandus. Ka ei ole kohalikel meediaväljaannetel oma korrespondente välismaal, nii võtavad nad välisuudiste puhul info Vene väljaannetest.

Nii ongi, et erinevates riikides on lähenemine erinev. Balti riikides üht moodi, mujal teistmoodi. Näiteks Armeenias ei ole Venemaa meedia ise väga laialt levinud, aga televisioon Armeenias on endiselt suuresti sealse valitsuse kontrolli all ja valitseb enesetsensuur või vaikiv kokkulepe, et Venemaad ja Vene poliitikat ei kritiseerita. Või Valgevene, kui Lukashenko muutub liiga iseseisvaks, siis teda kritiseeritakse. Kui muutub kuulekamaks, on kõik korras.

Kas seda Venemaa poolset meediamõjutamise kampaaniat endistes liiduvabariikides juhitakse kuidagi tsentraalselt?

Ma arvan, et meediainimesed (eelkõige Vene meediainimesed) saavad ise aru, mis on Venemaa poliitika ja millised on selle poliitika ootused. Võib-olla nad saavad mingeid nõuandeid ja suuniseid, aga ega me täpselt ei tea, meil pole ju allikaid. Laias laastus võib aga öelda, et Venemaal on võimul üks grupp, see grupp inimesi on omavahel tihedalt seotud ja nad teavad mida üksteiselt oodata. Teatud mõttes võib öelda, et meediainimesed loevad omakorda huultelt, et mida neilt oodatakse. Ka on seal omajagu enesealahoiu instinkti.  

Kas sellel Venemaa poolsel meediatööl on ka mingi üldine strateegia või mingi üldine sõnum, mis kehtib nii Balti riikides kui Ukrainas, Moldovas ja kasvõi Kashastanini välja.

Venemaa on hea. Lääs on paha. See on vundament. Ja siis lisaks läbiv teema, et Lääs segab vahele, Lääs manipuleerib ja Lääs soovib peale suruda oma väärtusi. Eesmärk on mõjutada avalikku arvamust. Venemaa pole endiselt valmis kohtlema endiseid liiduvabariike nagu võrdseid, sellistena kellel on õigus oma arvamusele ja oma vaatepunktile. Nad tahavad endiselt mingisugust kontrolli säilitada. Enamik riike seda ei aktsepteeri. Kindlasti ei aktsepteeri Balti riigid. Muidugi inimesed on erinevad ja riigid on erinevad ja tuleb öelda, et Venemaa suhtes on loomulikult ka sümpaatiat. Kuid üldiselt ma usun, et need inimesed ja riigid soovivad suuremat iseseisvust.

Kui te vaatate Venemaa ja tema naabrite tulevikku, nende suhteid, ka seda Venemaa poolt mõjutatud meediakujundust, siis missugune on vaade tulevikku. Kuhu liigume?

Ma arvan, et endised Nõukogude liiduvabariigid liiguvad Venemaast üha kaugemale. Venemaa ise ei ole ahvatlev mudel ega ahvatlev eeskuju, keda järgida.

Kas Venemaa saab aru, et need riigid on läinud või minemas?

Ma arvan, et nad saavad sellest aru Balti riikide puhul, aga nad ei saa seda aru Ukraina ja Valgevene ja teiste puhul. Balti riigid on läinud, jah, kuid teised veel mitte. Kui lähete Moskvas Domodedovo lennujaama, siis üks passikontroll on Venemaa ja «liitlasriik Valgevene» kodanikele. Teine passikontroll on endiste Nõukogude vabariikide kodanikele, välja arvatud balti riigid. Ja kolmas grupp kontrollpunkte on «välisriikide kodanikele» – siia kuuluvad ka Balti riigid. Ehk jaotus on selge: endised Nõukogude vabariigid ei ole «päris» välisriigid. Balti riigid on ainsatena sellest reast välja saanud.