Kui ruum on liigestest lahti

Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks. Foto: Rünno Lahesoo

Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv on selles mõttes kunstnikena õnnistatud seisundis, et «Santa Muertet» vaatama minnes olid vähemalt allakirjutanul ootused. Selline asi ei olegi nii tavaline.

Lavastuse idee tekkis autoritel kuskil Lõuna-Eesti maakohas (õigemini Valgamaal Karula rahvuspargis Juudinurme talus) kahekesi sisepaguluses olles, kus ajal ja ruumil on vast suurem võimalus kaduda kui linnas. Nii et täpse kohamääratluse asemel kasutaksin, kui tohib, siiski seda «kuskil». Maa on loomult psühhedeelne ja seal võivad tajudega juhtuda imelikud asjad. Maa on koht, kus võib aset leida ruumist väljumine, maa on kuskil.

«Santa muerte and the Sun» algabki välise ruumi sekkumisega. Saame näha tantsijat (nimetame Karl Saksa praegu tantsijaks, kuigi meile on lubatud «performatiivset aktsiooni, mis kätkeb endas teatraalseid misanstseene, heli ja videot») seismas näoga (mis hiljem osutub unenäolis-metslaslikult värvituks) seina poole, mille taga kiirgab valgust. See annab aimu, et väline ruum eksisteerib. Kui midagi eksisteerib, miks siis mitte püüda teha temaga tutvust.