Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Oliver Kund: mugav Tarand ja impotentne parlament

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Oliver Kund
Oliver Kund Foto: SCANPIX

Europarlamendi saadik Indrek Tarand saab 3. veebruaril 50-aastaseks ja on enda sõnul küps otsustama, kas kandideerib mais uuesti Brüsselisse. Tema viimase aja avalik flirt selle ideega ei jäta kahtlust, et ilmselt ta seda teeb. Ometi oleks see üks halvemaid otsuseid Eesti jaoks.

Kui Tarand kandideerib, võib tema valituks saamise peale lahjemat sorti mürki võtta. Kristjan Vassili juhitud grupp riigiteadlasi analüüsis mullu Riigikogu Toimetistes üksikkandidaatide fenomeni ja leidis, et eurovalimistel on valija jaoks vähe kaalul. «Hääletatakse emotsionaalselt ja ekspressiivselt − sageli eesmärgiga parteisid karistada. Üksikkandidaate valivad seejuures nooremad kriitilised kodanikud, kes ei tunne, et neid esindaks ükski konkreetne partei.»

Tuleb tuttav ette? Selline pilt avanes ka aastal 2009, mil Tarand saavutas 102 509 häälega üksikkandidaadi võimsaima tulemuse europarlamendi ajaloos. Praegu on asjaolud pea samad: valitsuse reiting on madal ja Emori viimase uuringu järgi on parteilise eelistuseta 34 protsenti valijatest.

Tagasi üles