Endised ajad: kuidas käis elu kohvikus Tallinn?

Foto: Andres Klemeti arhiiv

Tallinncity retrotoimkonna kätte sattus Valve Raudnaski raamat «Kuno Plaan ja Viru kringel» (Tammerraamat 2013), kus kirjeldatakse Tallinna kuulsaima kondiitri esimest töökohta pärastsõjaaegses kohvikus Tallinn. Mida küpsetati, söödi-joodi kohvikus Tallinn ning kes seda nautimas käisid?

...

Kuno Plaan alustas kohvikus Tallinn 1948. aastal ja töötas seal kakskümmend neli aastat. Mida tollal Tallinnast pidulauale osteti?«Siis tehti palju šokolaaditorte. Need olid väga head tordid, pealt samuti šokolaadiglasuuriga. Puuviljatorte tehti millegipärast vähe. Neid ei ostetud eriti. Kuigi need olid odavad, ei söönud eestlane tollal puuviljatorti.»

Mäletan ka oma keskkooliajast, 1950. aastatest, et kui tulime pärast tunde Kevade tänava koolimajast üle Toompea Tallinna kohvikusse, tellisime alati vängeid kooke. Kuna raha oli meil väga vähe ja saime kohvikuskäiku haruharva lubada, tahtsime kooki, mis oleks tõeliselt magus. Puuviljakook tundus liiga tavaline.

Kuno Plaan lisab omalt poolt: «Osa kliente, kes käisid torte tellimas, palusid rohkem kreemi vahele panna. Sageli esitasid selle palve just vene rahvusest daamid. Kui otsekohene olla, siis ega väga vähese kreemiga tort olegi õige kreemitort. Aastat ei mäleta, aga oli lühike aeg, kus tegemine peamiselt liivatorte. Munad olid kuskile kadunud.»

Uurin, milline oli tollane kohviku Tallinn külastaja.´«Mul jäi selline mulje, et reainimesi käis seal vähe. Põhiline kohvikukülastaja oli intelligents. Püsikunded valisid välja endale meeldiva ettekandja ja istusid alati just selle laua taha, mida too teenindas. Näiteks käis Tallinnas hommikuti kohvi joomas Gustav Ernesaks. Kui õigesti mäletan, oli ta juba siis hallipäine. Hiljem, kui ma Virus töötasin, nägin hoopis teistsugust publikut.»

Enn Vetemaa kinnitab raamatus «Mees nagu saksofon» Kuno Plaani tähelepanekut, et 1960. aastail käis kohvikus Tallinn haritlaskond.Konkreetselt peab Vetemaa silmas noori luuletajaid: «...meie seltskondlik elu toimus suurel määral kohvikus Tallinn, vana nimega Feischner. Selle kohviku rajaja Heinrich Feischner oli muide Heino Elleri teine õpilane, ta oli ka helilooja. Seal kohvikus me siis käisime, jõime põhiliselt türgi kohvi ja kuivi veine. Rahvas toona veel kuivi veine, nagu ka mineraalvett, eriti ei joonud. Aga kuna Gruusia kuivad veinid olid väga odavad, umbes rubla pudel, siis neid me pruukisime hoolega.»

Muidugi ei olnud kohviku Tallinn ainsad külastajad maailmavalus luuletajad, kellele piisas kohvist ja veinist. Mida kohvi kõrvale pakuti?Praegu pakuvad kohvikud hommikuti peale saiade-pirukate ka putru. «Köök tegi omletti. Aga kõige populaarsemad olid võisaiad. Need olid tõesti VÕI saiad. Küll nendega mängiti. Tehti taigen, rulliti laiali, pandi soolaga maitsestatud võid vahele. Jälle rulliti lahti ja pandi võid vahele. Lõpuks seati saiad kummuli plaadi peale kerkima, et või paremini läbi imbuks. Sõime neid ka ise hommikuti. Oi, praegugi tuleb see maitse suhu.»

Tollal nagu nüüdki osteti palju saiu ka koju kaasa. Kuno Plaanil on meeles, et Tallinna müügilett oli erakordselt pikk ja seal oli ilmast ilma ostjaid.Ma ei mäleta enam, kelle mälestustest lugesin, et kohvikust Tallinn käidi saiu koju ostmas kahel põhjusel. Esiteks olid saiad väga head, aga peale selle läks järjekord ruttu, sest puhvetiprouad olid eestiaegse töökultuuriga. Hästi kinniseotud tordikarp ulatatud kätte hetk pärast seda, kui ostja oli seda küsinud.

...

(Katkend Valve Raudnaski raamatust «Kuno Plaan ja Viru kringel» (Tammerraamat 2013)