Noorte suitsiide Eestis vähem

Suitsidoloogia Instituudi juhataja Airi Värniku sõnul jagab osa noori oma suitsiidikavatsusi kahjuks vaid eakaaslaste ringis või anonüümselt internetis, mistõttu vajalik abi võib hiljaks jääda. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhataja, psühhiaatriaprofessor Airi Värnik tõdeb, et kuigi iseenda käe läbi elust lahkuvate noorte arv Eestis väheneb, ei anna olukord ka rõõmustamiseks põhjust.

Kas Eesti noorte suitsiidsust puudutavad arvud on maailma mastaabis tavalised?

Maailma mastaabis on enesetappude sagedus väga erinev. Vähe on neid Euroopas Vahemere maades, eriti palju aga Leedus ja Venemaal. Noorte suitsiide on palju ka Iirimaal. Eestit võib lugeda üsna keskmiste hulka.

Noorte enesetapud järgivad täiskasvanute suitsiidikõverat. 15–19-aastaste noorte suitsiidid on Eestis languses, sama tendents on ka täiskasvanutel. Arvestada tuleb seda, et möödunud sajandi tormiliste 1990. aastate keskel oli enesetappude sagedus enneolematult kõrge, seda just endise Nõukogude Liidu territooriumil, nii et langus oli ootuspärane, kuna ühiskond stabiliseerus ja ka hingeabi võimalused suurenesid.

Kuidas tunduvad need Eesti varasema statistikaga võrreldes?

Rõõmustada pole midagi. Viimase kümne aasta jooksul oleme kaotanud 170 noort inimest, seega keskmiselt 17 aastas, mis teeb üks-kaks ühes kuus. Kujutleme selle mõju pereliikmetele, lähedastele, koolikaaslastele.

Seejuures on suitsiidisurm vaid jäämäe tipp, sellele eelneb pikem või lühem vaevarohke suitsiidikavatsuse küpsemise periood. Õnneks jõuab siit suitsiidini vaid väike osa. Halb on see, et oma kavatsusi jagatakse peamiselt eakaaslastega või anonüümselt internetis, mistõttu vajalik abi võib hiljaks jääda.

Suitsidaalsus kombineerub teistsuguse riskikäitumisega, sageli tahtliku enesevigastamisega, mida esineb meie uuringu järgi hirmuäratavalt palju. Kolmandik õpilastest on ennast lõiganud, torganud, kraapinud, põletanud või muul viisil kahjustanud.

See on viis, kuidas noor endale valu tekitades tahab oma hingerahu tagasi saada, ärevust vaigistada. Armid kehal on tummad tunnistajad. Seda on rohkem kui uuringust osa võtnud Euroopa riikides keskmiselt.

Mis viib noored enesetapumõteteni ja osa neist hiljem ka suitsiidini? Kes on riskirühmas?

Kui rääkida põhjustest, siis on muidugi kolm valdkonda – kodu, kool ja eakaaslased –, millest oleneb nooruki elu kvaliteet. Selge on see, et täisväärtuslik kasvukeskkond on harmoonilises bioloogiliste vanematega kodus.

Kahjuks on sageli kodu koht, kus alkoholi tarvitamise harjumused lapsele külge jäävad, millest omakorda tulenevad muud käitumishäired. Andmed kinnitavad, et kui laps on näinud pereliiget joobes kasvõi üks kord, on seda tõenäosem, et ta on tulevikus alkoholitarvitaja või koguni probleemne alkoholitarvitaja.

Mida teha kodus ja koolis, et neid probleeme ära hoida?

Koolis seab laste vaimse tervise ja isegi elu ohtu kiusamine, eeskätt eakaaslaste poolt, aga ka õpetajad ei ole sellest süüst puhtad. Koolireformis peaks kindlasti kajastuma ka laste vaimse tervise teema, et juba teismelistena lapsed oma rõõmsat meelt ei kaotaks, et nad jääksid iseendaks, kuid sobiksid ühiskonda, et neil tekiks eluterve kriitiline meel, kuid oleks ka tolerantsust, et nad õpiksid väärtustama ja mõistma nii iseennast kui teisi.

Muret tekitav statistika

•    2010. aastal tehtud rahvusvahelise SEYLE uuringu põhjal tunnevad kaks protsenti Tallinna koolide 14–15-aastastest õpilastest väga suurt soovi elust lahkuda või on juba üritanud end tappa.

•    Vähemalt korra elus on end tahtlikult vigastanud kolmandik Eesti noortest, peamiselt tüdrukud.

•    Teistes uuringutes on leitud, et üle 10 protsendi kõigist 13–15-aastastest Eesti õpilastest on enesetapumõtetega. Neid esineb sagedamini noortel, kes joovad alkoholi, suitsetavad, osalevad kaklustes või on seotud koolivägivallaga, olgu siis ohvri või kiusajana.

Allikad: SEYLE uuring (2010) jt uuringud