Kunst ilma kondoomita

Siin ei aita enam mingid turvasõnad. Joe (Charlotte Gainsbourg) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Lars von Trieri sadomasohhistlike tiraadide peale ei tohi verest välja lüüa.

Minult küsiti, kas Lars von Trieri «Nümf()maani» on parem vaadata ühes või kahes osas. Pärast teise vaatamist jääb mul üle ainult ebaleda, sest filmi kaks osa erinevad teineteisest rohkem, kui oleks osanud arvata.

Esimese poole mänglev toon kestab küll mõnda aega ka teise osa alguses – grupiseksistseen kahe mustanahalise lõngusega on üks kogu filmi paremaid –, aga õige pea pärast seda kaob Trieril siht silme eest, mõnuvankril tulevad rattad alt ja meenub kuldreegel: pettumust valmistavad ikka need filmid, mille lubadus alguses kõige suurem on.