Rainer Vakra: asendamatud tuleb asendada

Rainer Vakra Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tallinna sotside uus juht jõudis Edgar Savisaare nimelises poliitülikoolis, väidetavalt Eesti parimas, magistritasemele, aga edasi doktorantuuri ei pääsenud. Keegi ei pääse. Mis siis teha?

Rainer Vakra (32) on laiemalt tuntud kahe juhtumi järgi. Esiteks selle järgi, et tunamullu sügisel heitis Keskerakond ta oma ridadest välja. Ent see pole sündmus, mida üldsuse ees häbenema peaks. Pigem vastupidi. Teiseks, kuus aastat tagasi noore tõusva poliitikuna tabas teda rahvaspordiüritusel dramaatiline õnnetus, mis ei pälvinud üksnes laialdast vastukaja, vaid pani Vakrat oma elu, tegemiste ja suutlikkuse üle tõsisemalt järele mõtlema.

Alanud aasta teisel nädalal astus Vakra, kes pikka aega töötas Tallinnas Nõmme linnaosa vanemana – ja keda intrigeerimis­maias meedia on tituleerinud riigikogu ihaldatuimaks poissmeheks –, oma poliitteel järjekordse suure sammu: temast sai viimatistel kohalikel valimistel pealinnas põrunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna uus esimees.

Miks te ei ole seniajani riigikogust ära tulnud, kuigi sügisel enne teile edukaid valimisi lubasite?

Tõepoolest, lubasin nii ajakirjanikele kui ka umbes viiesajale inimesele tänaval, et nad võivad mu aknad õuntega sisse visata, kui ma Nõmme linnaosa vanemaks ei tule. Selle nimel mul enne valimisi töö käiski, kuni 24 tundi ööpäevas, et saada Nõmme linnaosa juhiks. Aga loomulikult andsin endale aru – ja see klausel oli algusest peale sees –, et kui Keskerakond saavutab Tallinnas ainuvõimu, pole mul võimalik oma lubadust täita, kui Edgar mind just isiklikult Nõmme linnaosa vanemaks ei kutsu. Sest vaatamata sellele, mis tulemuse ma Nõmmel teen, otsustab ainuvõimu korral keskerakondlik linnavalitsus, kes läheb sinna vanemaks. Linnapea Edgar Savisaar ei ole mind kutsunud.

Te olevat tahtnud sügisel sotside Tallinna linnapea kandidaadiks saada. Miks see ei õnnestunud?

Ei, see ei olnud mu isiklik soov, vaid ühe koosoleku teema, kus analüüsisime erinevaid võimalusi.

Olin pärast kohalikke valimisi kaks nädalat kurb, et tulemus tuli Tallinnas selline, nagu see tuli. Tegin siiralt tööd selle nimel, et mu kodulinnas midagi muutuks. Arvan, et ainuvõim teeb inimesed lohakaks; neil tekib enesekindlus, sest keegi neid ei ohusta, kellelegi ei pea aru andma.

Täpselt sedasama näeb ka riigisüsteemis.

Kirjutasite aasta algul: «Valitsemiskultuuri muutmiseks Tallinnas peame lõpetama cappuccino joomise kohvikus ja selle asemel tegema reaalset tööd põllul.» Tooge näide, kuidas teie inimestega põllul töötate!

Minult on ka vahel küsitud valimiskampaania kohta. Mul ei ole olnud eraldi kampaaniat. Olen aastaid olnud kohal ja teinud tööd, löönud aktiivselt kaasa kõigis Nõmme tegemistes. Kui kevadel oli üritus «Roheliste väravate tänav», tegin sõbraga kohviku Rainer ja Rainer. Seal käis üle 700 inimese, kellega rääkisin juttu, nii poliitikast kui ka inimlikest asjadest. Meil olid omatehtud viineripirukad, kiluvõileivad, koogid. Teine näide: võtan pidevalt osa Nõmme spordi- ja kultuuriüritustest. Kolmandaks, käin vähemalt korra nädalas Nõmme turul, maasikahooajal iga päev. Seal räägin samuti inimestega, kuulan, mis on nende mõtteis.

Inimesed usaldavad neid, kes teavad iga tänavat, iga tänavaauku. Sügiseti, kui on kehvad ilmad ja metsa all halb joosta, jooksen 10–15 km mööda Nõmme tänavaid. Kui töötasin linnaosavanemana, sai heakorraosakond kohe aru, kui nad hommikul oma e-kirju vaatasid, et olen õhtul jooksmas käinud. Panin neile kirja, millised tänavad on korrast ära, kus on prügi maas, kus lilled rohimata. Seda tööd pead tegema pidevalt, mitte nii, et kaks kuud enne valimisi näitad tohutut huvi – see on narr. Näiteks, kui vähegi aega, olen käinud kaasa elamas Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna mängudele. Enne valimisi oli huvitav näha, kuidas poliitikute kontsentratsioon Kalju mängudel meeletult kasvas, ühelt kümnele. Aga pärast valimisi ei näinud ma seal jälle enam kedagi.

Te olete palju uudistesse sattunud, ent ometi on teist vähe teada. Mis planeedilt te siia tulite?

Õppisin Tallinna 21. koolis. Arvasin viimase hetkeni, et lõpetan neljade-viitega, aga matemaatika sain lõpuks ikkagi kolme. Käisin matemaatika eriklassis. Muidu olin tugev keskmik. Enne seda oli mul tunnistusel kolm 4. klassis, kirjatehnikas, siis õnneks lõppes see aine ära. Hiljem õpetaja mõnikord kirjutas mulle, et mu kirjand on loetamatu (naerab).

Alati tegin sporti: mängisin Evald Kree käe all tennist ja tegin Aleksander Tšikini juhendamisel kergejõustikku. Kahe kehalise kasvatuse õpetaja lapsena viibisin enamiku vaba aega võimlas, mängisin ema trennis suuremate tüdrukutega jalgpalli või isa trennis suuremate poistega korvpalli.

Pärast keskkooli läksin Tallinna Ülikooli õppima keskkonnakorraldust, mis tegelikult oli keskkonnamajandus. Keskkond huvitas mind juba lasteaiast saadik. Kui käisime Kadrioru pargis jalutamas, tassisin sealt kaasa väikse esimese aasta vahtrapuukese. Istutasime kasvataja Eeviga selle lasteaia maja ette lillepeenrasse. Edaspidi käisime kasvatajaga puud iga nädal hooldamas ja rohimas. Kuna lasteaias anti kiluvõileiba ja mõned lapsed jätsid selle järele, siis kasvataja ütles, et puule on fosforit ka vaja, ja nii me matsime ümber viiesentimeetrise puu neli kilu.

Hiljem, kui lasteaia lõpetasin, anti vahtrapuu mulle lõpuaktusel kaasa. Istutasin selle vanaisa kodutallu Viitnale, kus veetsin alati kõik kolm suvekuud. See puu on nüüd minust kaks korda pikem, neljameetrine. Nii et kilupanekust oli ikka kasu!

Sain aastaks stipendiumi Helsingi Ülikooli, mis avardas tublisti silmaringi. Kui sealt tagasi tulin, tundsin, et sooviksin veel õppida. Astusin magistriõppesse kommunikatsiooni ja meedia erialal. Sinna kandideeris 60 inimest, tasuta kohti oli neli. Essee järel olin kuues või seitsmes, vestlusega kerkisin pingereas kolmandaks või neljandaks.

Kuidas te Keskerakonda sattusite?

2005. aastal oleksin võinud vastuse sellele küsimusele CD-plaadil välja anda. Sõbrad ja lähikondlased pärisid mult seda kümme korda päevas.

2004. aastast töötasin mittepoliitilise ametnikuna Mustamäe linnavalitsuses, aitasin välja töötada kavasid, kuidas ehitada jäätmemajasid. Nägin palju ametnikke, kes ütlesid mingi heakorramurega tulnud inimestele, et kui teile ei meeldi, kolige Nõmmele eramajja. Sain aru, et kui tahad midagi sisuliselt muuta, ei piisa sellest, kui istud teleka ees ja kritiseerid.

Teine asi oli eelarve. Sul võib olla ükskõik kui häid ideid, aga kui seda ei suudeta poliitiliselt ära kaitsta... Kurb, aga tõsi: ka tänavaaugu parandamine on poliitiline otsus – selleks kas eraldatakse raha või tehakse selle raha eest uusaastasaluut või televisioon.

Niisiis, sain aru, et kui Tallinnas midagi muuta, peaksin ise istuma selle laua taga, kus räägitakse arvudest. Muidu võid spetsialistina kirjutada kaustade viisi pabereid, aga nendega ei juhtu kunagi midagi.

Tollal oli Tallinnas sisuliselt kaks erakonda, Keskerakond ja Reformierakond. Linnavalitsus oli keskerakondlik. Sain aru, et kui tahta midagi muuta, tuleb olla Keskerakonnas. Aga kuna mina seal ei olnud, jõudsin veendumusele, et minust kunagi avaliku sektori töötajat ei saa. Olin minemas tööle jäätmekäitlusse.

Aga just siis lõi Keskerakond noorte talentide programmi, otsis igasse linnaossa perspektiiviga noort, kes pandi kohalike valimiste nimekirjas viie hulka. See on alati olnud Savisaare trump ja on ka praegu: spordikeeles öeldes tunda ära parimaid tulevikumängijaid. Seal programmis olid näiteks Kadri Simson ja Jüri Ratas. Ka minuga käidi Keskerakonnast korduvalt rääkimas. Kuulsin, et väga mitmed ei julgenud algul rääkima tullagi, sest olin sirge seljaga nende tegemiste vastu vaielnud.

Võin siiamaani öelda, et Edgar Savissare nimeline poliitülikool on selgelt Eesti parim. Aga seal on üks mure, millest saad aru siis, kui seal õpid: teatud kursuselt sind enam edasi õppida ei lasta.

Mis see tähendab?

Teatud hetkeni on sul võimalik teha kõike, mida õigeks pead. Aga kui soovid doktorantuuri minna, siis öeldakse, et magistritase on lõplik tase.

Miks doktorantuuri ei lasta?

Põhjus on minu arvates selles, et Savisaar on fantastiline poliitik, aga tal on puudu üks asi: inimlikkus ja austus teiste inimeste vastu. Sealt kõik lahkhelid hakkavadki. Kui jõuad doktorantuuri ja sul tekib doktorantuurile väärilisi ideid, mis on põhimõttelised ja kardinaalsed, siis sealt tekib üksteise mittemõistmine ja teed lähevad lahku.

Mis konkreetselt teile olukorra hapuks tegi?

Meie doktorantuuris olid lisaks minule Ain Seppik, Jüri Ratas, Toomas Varek, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditš, Inara Luigas – me kõik saime aru, et mis puudutab suhtumist erakonnakaaslastesse, erakonna rahastamist, selle läbipaistvust, eetikat, personalivalikut, siis samamoodi jätkata ei saa. Sain aru, et erakonda saab muuta vaid teatud tasemeni. Kui sealt üle astud, lõigatakse sind juure pealt maha.

Lõpuks pidin ka ise tunnistama, et ma ei suuda koos mõttekaaslastega muuta Keskerakonda demokraatlikuks, läbipaistvaks ja avatuks, sest seal on geneetiline kood hoopis teine. Saime aru, et oleme sunnitud lahkuma.

Kuidas te sotsiaaldemokraatide leeri sattusite?

Hästi lihtsalt. Kui tegime Keskerakonnast lahkunutega MTÜ Demokraadid, tekkis mul koostööst sotsiaaldemokraatidega selge äratundmine, et meie ideede kattuvus on niivõrd suur, et meil on põhjust vankrit koos vedada.

Mis on teie kui sotsiaaldemokraadi jaoks põhiküsimus?

Põhiküsimus on riigi roll. Võtame matemaatikaklassi: seal on õpetaja roll ühelt poolt see, et olümpiaadipoistel ei hakkaks tunnis igav ja nad ei hakkaks lennukeid loopima, ja teiselt poolt, et need, kes kõiguvad kahe-kolme vahel, ei jääks klassikursust kordama. Klass tervikuna liigub materjaliga edasi nii kiiresti, nagu kõik koos liiguvad. Sama on riigi rolliga: riik peab suutma hoida koos tugevat keskmist, see on edasiviiv jõud. Ehk ühiskond on sama tugev nagu meie keskmine.

Ei, keskmine ei vii edasi, edasi viivad just tipud.

Nõus. Aga kogu tempo oleneb siiski keskmisest – mis ei tähenda, et sa äärmistega ei tegele. Kui õpetaja ei anna targematele lisaülesandeid ja nõrgemaid järele ei aita, ootab Eestit ees Ladina-Ameerika, kus ühed elavad pappkarpides linnaosas, millest läbi sõites sa punase tule taha pidama ei jää, ja teised linnaosas, kuhu noid ei lastagi.

Oeh, me räägime liiga palju poliitikast...

Kui olin väike, vaatasin vanaisa Elmariga koos poliitikasaateid. Perekond ei saanud aru, miks ma neid vaatan. Aga mul oli lapsepõlveunistus, et saaks ka sellisesse saatesse. Nüüd olen «Foorumis» kolm korda käinud.

Teie poliitikaväline kuulsaim, tegelikult kurikuulsaim hetk saabus 2007. aastal, kui lubasite Pääsküla rabajooksul enda edestajatele 250-kroonise kinkekaardi ning rajal kokku kukkusite. Mis oli selle juhtumi õppetund?

Üks põhjus oli tööalane ülekoormus, lisaks olin tulnud lõunamaareisilt, kust olin saanud läbipõdemata kõhuviiruse, pluss võistlussituatsioon. Lihtsustatult öeldes: kui sa ise aru ei saa, et tuleb võtta puhkust ja leida aega iseendale, siis kõrgemad jõud saadavad selle sõnumi sulle jõuga. Olin kümme päeva Mustamäe haiglas tilgutite all.

Rajalt mäletan tunnet, et kehvaks läks juba 1,5–2 km peal. Oli tohutult raske. Aga ei saa öelda, et spordis ei pea kannatama. Kestus­sport ongi kannatamine. Noorena suutsin end treeningul päris tihti joosta sellisesse seisu, et olin 15 minutit inglite juures. Kuid nüüd ütlen kõigile, kes tervisesporti teevad: kui tundub, et olete läinud üle piiri, tuleb julgelt vastu võtta otsus seisma jääda ja ära lõpetada.

Millega nüüd tegelete? Peale selle,et mängite jalgpalli, lõite riigikogu võidumängus Läti seimiga kolm väravat.

Kiiruse tõttu pandi mind ründajaks – pall mulle kiirelt ette.

Mängin Eesti teises liigas korvpalli, kaks aastat järjest olen seal tulnud Eesti meistriks. Vahel mängin ka väikseid tenniseturniire.

Jääb mulje, et peate endistviisi iga päev sporti tegema.

Mu ainuke eesmärk on põletada iga päev sporti tehes tuhat kalorit. See tähendab ligi tund aega jooksu või poolteist tundi korvpalli.

Enamasti olen suutnud oma sportlikku entusiasmi mõistusega piirata, aga mõningaid kõrvalepõikeid sellest olen pärast 2007. aastat siiski teinud. Eelmisel aastal, kui kraadiklaas näitas 27 kraadi, jooksin elus esimest korda Hiiumaal maratoni. Seadsime sõpradega, kellega aitasime eelmisel päeval suvila ehitusel kraavi kaevata, eesmärgi, et jookseme alla nelja tunni. Esimesed 20 km rääkisime juttu ja anekdoote, mind hoiti tagasi, et muidu saan «haamri». Aga igavaks läks nii aeglaselt sörkida. Distantsi teisel poolel hakkasin kiiremini jooksma. Vaatasin, et olen spordimees ja «haamrit» ei saagi. Kuni 36. kilomeetril tuli ära. Tegin viis kõnnisammu. Aga kui oled 36 km ära jooksnud, tuleb lõpuni minna, kas või roomates. Sain aja 3:47. Sõbrad kustusid kuumas ja jooksid 4:40.

Kui kõva käsi te tennises olete?

Neljandast liigast visati mind välja, öeldi, et liiga tugev olen. Kolmandas liigas ühe turniiri võitsin. Riigikogu turniiril ühele mehele, kellel on kodus oma väljak (viitab Valdo Randperele – P. P.), nibin-nabin kaotasin, aga teine kord võitsin teda. Pärast oli ta sellest mitu päeva löödud.

Korvpallis surute palli pealt korvi?

See oleneb kehakaalust. Kui lõpetasin aktiivse sportimise ja tegin laua taga istuvat tööd ning kaalusin üle saja kilo, ei tulnud mõttessegi, et ülevalt panna. Nüüd panen. Kaalun 95 kilo. See on mu salatest: niikaua kuni pealt panen, on füüsiline vorm päris okei. (Vakra pikkus on 194 cm – P. P.)

Mis veel paelub peale spordi?

Raamatuid loen päris palju, kolme-nelja korraga. Olen püüdnud lugeda Eesti viimaste aastate kolme enim müüdud raamatut, olgu «Puhastust» või Kivirähki või Mihkel Raua teosed. Palju loen ka elulugusid, lõpetasin Mao Zedongi, nüüd loen Winston Churchilli.

Elate ikka Nõmmel, eks?

Jah, kolmetoalises korteris Raudtee tänaval, Nõmme turust 400 meetri ja spordiradadest 500 meetri kaugusel. Rongipeatuseni on 50 meetrit, nii et hea on rongiga tööl käia ja inimeste jutte kuulata.

Teid on tituleeritud riigikogu ihaldatuimaks poissmeheks. Mida kostate?

Täielik jama. Ei, ma ei ole abielus, aga olen selgelt abielu usku. Mu vanaisa Elmar – kes on nüüd 88 ja kellega mul oli kunagi au ka presidendi vastuvõtul käia – ja vanaema olid abielus 63 aastat. Vanaema kaks aastat tagasi lahkus. Mu vanemad on abielus olnud 33 aastat.

Kui küsisite, mis planeedilt ma olen, sest mu kohta on nii vähe infot, tundsin selle üle heameelt. Jah, neli-viis aastat tagasi käisin igasugu avamistel, kui kutsuti, aga nüüd olen aru saanud, et see on esiteks sisutühi enese näitamine – ma ei tunne sellest rõõmu, vaid lähen pigem sõpradega maale Viitnale, teeme väikse jooksuringi ja sauna. Teiseks olen märganud, et see, kes on tugev Õhtulehe kollases meedias, on samavõrra nõrk Postimehe arvamusküljel. Seetõttu ei ole ma ka tsirkust teinud.

Kui tulen edaspidi presidendi vastuvõtule, tulen koos abikaasaga. See ei ole koht, kus käiakse esimesel date’il [kohtamisel] või juhusliku pruudiga. On ju käidud Carmen Kassiga.

Ja Liis Lassiga.

Saan aru, et see on huvitav pick-up line [lause, millega lähemat tutvust sobitada]: kas tuleksite minuga välja. – Kuhu? – Mis oleks, kui läheks presidendi vastuvõtule?

On teil kedagi, kellega võiks tulevikus minna presidendi vastuvõtule?

On, aga me ei ole abielus ja meil ei ole leivad lõplikult ühes kapis.

Vaatame lähitulevikku: mis tulemusega lõpevad riigikogu valimised?

Kõik need, kes usuvad, et on asendamatud, ning on läinud ainuvõimust uhkeks ja ülbeks, tuleb asendada – seal ei ole muud varianti. See peab olema 2015 valimiste eesmärk. Samamoodi ei ole võimalik Eestis jätkata. Kui minister tuleb riigikogu komisjoni ette ja pea 20 liiget on teda ligi veerand tundi oodanud, ja kui komisjoni esimees ütleb viisakalt, et vabandust, te jäite hiljaks, vastab minister selle peale lihtsalt: «Jah, mul oli üks koosolek.»

Ja mis on teie perspektiiv?

Viitnas vanaisa kodutalus on maa sisse kaevatud metallkarp. Meil oli seal 2002. aastal kursuse lõpupidu koos sportlike mängudega. Igaüks pidi kirjutama ühe kursusekaaslase kohta, mis temast saab, ja ma tean, et minu kohta kirjutati, et tulevane keskkonnaminister. Leppisime kokku, et kui lõpetamisest möödub 20 aastat, kaevame selle välja ja vaatame, kas on nii läinud.

Rainer Vakra (32)

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna uus esimees 2014. aasta algusest

Sündinud 10. märtsil 1981 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 21. kooli 1999

2003–2010 Tallinna Pedagoogikaülikool, kommunikatsioon ja meedia, magister

2002–2003 Helsingi Ülikool, rahvusvaheline majandus

1999–2002 Tallinna Pedagoogikaülikool, keskkonnakorraldus, bakalaureus

2011–... riigikogu liige

2005–2011 Nõmme linnaosa vanem

2004–2005 Mustamäe linnaosa valitsuse arendusspetsialist

2005–2012 Keskerakonna liige

2012–2013 MTÜ Demokraadid juhatuse esimees

2013 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige

Mängib korvpalli klubis Nõmme RIM, tuli 2009 Tallinna meistriks, 2011 ja 2012 Eesti meistriks II liigas

Harrastused: kergejõustik, tennis, lugemine, korvpall

Vallaline

Arvamus

Heinz Valk

kunstnik, Nõmme elanik

Sellest on juba palju aega, kui tegime maja õue ja aia ilusasti korda. Olin siis meie ühistu esimees, kui Rainer tuli me majale üle andma «Hoovid korda» malmist tunnusmärki. See seisab maja seinal siiamaani. Siis me tuttavaks saimegi.

Mulle meeldib, et ta on tegude mees. Kui ta oli Nõmme linnaosa vanem, võttis kätte ja tegi ära palju asju, mis olid hapnenud ja edasi ei liikunud. Ta ütles, et talle meeldibki, kui saab teha midagi, millest inimestele on kasu, ja kui näed oma töö resultaati.

Olen tähele pannud, et ta on seniajani Nõmmel väga populaarne, kuigi ta praegu siin enam võimul pole. Paljud kiidavad teda. Tema poolt anti viimastel valimistel ju väga palju hääli (4236 – P. P.).

Üks põhjus on ka see, et ta on rahvamees: ta teretab, räägib kõigiga, ütleb kena ja sooja sõna.