Ent siiski, 2003. aastal, mil liitlasväed tungisid Iraaki, oleks ehk olnud mõistlik meenutada Kahnemani ja tema lähima mõttekaaslase Amos Tversky varasemalt kirjutatut: «Riskantsed valikud, näiteks kas võtta kaasa vihmavari või mitte, või kas alustada sõda või mitte, langetatakse eelteadmiseta nende tagajärgede kohta. Kuna sääraste tegude tagajärjed sõltuvad ebakindlatest sündmustest nagu ilm või vastase otsustavus, võib valiku langetamise akti konstrueerida kui nõustumist õnnemänguga, mis võib anda erineva tõenäosusega tulemusi. Seetõttu on loomulik, et riskiolukorras otsustamise uurimine on keskendunud valikutele rahaliste tulemuste ja määratud tõenäosusega lihtsate õnnemängude vahel lootuses, et need lihtsad probleemid toovad esile põhilised hoiakud riski ja väärtuse suhtes.» («Kiire ja aeglane mõtlemine», lk 412.)
Psühholoogia üks suurimaid väljakutseid on aidata mõista, kuidas inimene käitub erinevais olukordades, sh siis, kui tema tegudel on majanduslikud tagajärjed. Majandusliku käitumise seletamisel on olnud märkimisväärseid saavutusi, sest Nobeli majanduspreemia on antud kahel korral tööde eest, mis samahästi on nii psühholoogia kui majandusteadus. On oluline, et nende Nobelite andmist lahutab pea 30 aastat: 1978. aastal sai selle kõrge tunnustus Herbert Simon ja 2003. aastal Daniel Kahneman. Psühholoogia vaatepunktist tunnustati neid lähedaste panuste eest – nende tööd näitasid, et inimeste ratsionaalsus, st otsustamis- ja mõtlemisvõime on piiratud. Ja seda eelkõige olukordades, kus määramatuse aste on suur.
/nginx/o/2020/10/13/13410308t1h1742.jpg)
/nginx/o/2014/01/24/2772618t1hf6b7.jpg)