Norman Aas majanduskurjategijate tingimisi karistamisel mõtet ei näe

Norman Aas. Foto: Peeter Langovits

Korruptsioon erasektoris tõrjub välja konkurendid ja rikub ära turuloogika nähtamatu käe, räägib riigi peaprokurör Norman Aas.

Kummas on rohkem korruptsiooni, kas era- või avalikus sektoris?

Üldine hinnang on see, et erasektori korruptsioonirisk majanduse arenemisel kasvab. Kui väikeettevõttes on omanik samal ajal ka firma tegevjuht, siis klassikalist erasektori korruptsiooni seal nii kergelt tekkida ei saa. Võib olla ärivaidlusi, võib olla kelmusi, aga korruptsiooni, kus ettevõtte töötaja kahjustab ettevõtet (omanikku) loogiliselt võttes ei saa tekkida. Erasektori probleemid kasvavad majanduse ja ettevõtete kasvades, kus ettevõtte töötajad ei ole enam selle ettevõtte omanikud. Tavaline näide: panga laenukomitee juht annab mingi vastutasu eest välja halbasid laenusid. Ise võtab vahelt ja lõppkokkuvõttes kahjustab panka.

Eesti meediapildis räägitakse aga ainult korruptsioonist avalikus sektoris, erasektori asju peaaegu polegi?

Kui vaatame statistikat, siis klassikalisi erasektori altkäemaksu või pistise võtmisi saab Eestis tõesti kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Aga see ei tähenda et neid asju pole?

Kindlasti mitte. Üleminekuaegadel oli korruptsioonivastase võitluse fookus avaliku sektori korruptsioonil, see oli kõige tähtsam ja ehk polnud ka oskusi ega ressursse erasektori korruptsiooniga tegelemiseks. Kõige esimene Eesti riigi korruptsioonivastane strateegia käsitleski ainult avaliku sektori korruptsiooni. Teine korruptsioonistrateegia tõi sisse ka ühe konkreetse erasektori korruptsioonivaldkonna - kartellikokkulepped. Konkurentsiameti uurimisvõimekust arendati välja ja reaalsed asjad jõudsid kohtusse. Ja nüüd kolmas eelmisel aastal heaks kiidetud korruptsioonivastane strateegia eeldab, et riigi võimekus erasektori korruptsiooni avastamiseks peab tõusma. Muuseas, ka riigikokku jõudnud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõus on sees lausa eraldi peatükk, mis käsitleb erasektori korruptsiooni.

Kui karmid üldse peaksid karistused erasektori korruptsioonis olema? Kui palju näiteks teie prokurörina nõuaksite Rimi projektijuhile?

Ei, ei, seda ma küll öelda ei saa, see oleks väga ohtlik tee. Konkreetse kaasuse kohta ei saa ma midagi öelda.

Samas laiemalt vaadates on majanduskurjategijate karistamine päris huvitav teema. Majanduskurjategijad erinevad teistest päris palju. Traditsiooniline karistamisloogika on ju kurjategija ühiskonda tagasitoomises ning tõepoolest, vaadates tavalise varga või tapja tausta, siis näeme palju sotsiaalseid probleeme: alkohol, narkootikumid, madal sotsiaalne staatus, kehv haridus, töötus. Majanduskurjategijate puhul on pilt hoopis teistsugune. Ei saa öelda, et nad oleksid ühiskonda vähe integreeritud, pigem vastupidi, nad on keskmisest rikkamad, keskmisest haritumad. Seetõttu ka klassikaline resotsialiseerimise idee on majanduskurjategijate puhul mõttetu, neid ei ole vaja õpetada kuidas elus toime tulla. Seetõttu on nende puhul kaks aspekti, mida järgitakse. Esiteks see, et kuna nad on võib-olla ainuke kurjategijate liik, kes kalkuleerib kasu-kahju mõõtmes, siis tuleb neilt see kasu ära võtta. Seega, suured rahalised sanktsioonid. Või teiseks peaks nende puhul olema karistused reaalsed. Ka lühiajaline vangistus on reaalne karistus, tingimisi vangistusel ma suurt mõtet sageli ei näe.

Milline on pistisevõtjate psühholoogia? Miks on nii, et võtad pistist ja hakkad siis kolleegide ees laiama, ostad kalli auto, suure maja?

Maailmas on seda tegelikult uuritud. Tunduvalt vähem majanduskurjategijaid on nende seas, kes on pärinud oma vanemate või vanavanemate vara või ettevõtted. Majanduskurjategijaid esineb rohkem varakapitalistlikes ühiskondades ja üldiselt rohkem esimese põlvkonna ettevõtjate seas.

See on umbes nagu Hollywoodi filmides, mis räägivad Wall Streeti sulidest. Seal on pätid alati mitte sündinud rikkaks, vaid ennast ise üles töötanud inimesed. Raha tuleb ja raha põleb…

Just. Teine aspekt majanduskurjategijate juures on ka veel see, et nad ei võta süüd omaks. Nad ei võta avalikult süüd omas, aga ma arvan et paljud neist ka usuvad, et nad ei olegi midagi valesti teinud. Tavalise varga puhul sellist konflikti pole, tema ütleb, et jah tegin, ja saab tegelikult ka aru, et see on vale. Majanduskurjategijad on sageli teistsugused.