Kristel Kossar: toit või betoon?

Kristel Kossar Foto: Erakogu

Mulle tundub, et nii nagu paljudes muudes valdkondadeski, eelistatakse ka Eesti toitlustuses esmalt betooni. Võisteldakse parima asukoha pärast ning kiristatakse hambaid liigkõrgete rendihindade pärast. Aga kuhu jäävad pop-up-restoranid, kioskid, minupärast kasvõi toidukärud?

Pop-up- ehk hetkerestorani saab püsti panna põhimõtteliselt ükskõik kus – tarvis on vaid vajalikku tehnikat, häid kokkasid ja parimat toorainet. Reklaam liigub suust suhu, Facebookis seinalt seinale ning toiduhuviliste massid marsivadki kohale. Laias ilmas on Eesti tipud hetkerestorane pidanud küll: näiteks paari aasta eest tutvustasid Peeter Pihel ja Martin Breuer menukalt Põhjala saarte maitseid Singapuri pop-up-restoranide üritusel Gastrogig, mis tõi gurmaanideni maailma köökide paremiku koos ekstravagantsete maitseelamustega. Kuulus USA tippkokk Anthony Bourdain tutvustab oma toidureisisaadetes alati ka mitmesuguseid hetkerestorane, olgu need püsti pandud kasvõi kaheks päevaks kohaliku kooli võimlas.

Ses valguses näib nutune, et Eesti pealinnas, mis loomingulistest kokkadest ja kokandushuvilistest tulvil, ei kerki ühekski nädalavahetuseks mõnd põnevate maitsetega hetkerestorani.