/nginx/o/2013/09/05/2216427t1h04cf.jpg)
/nginx/o/2008/08/13/65252t1h457a.jpg)
Uudissõna, millega omal ajal üritati asendada väljast laenatud «fantaasiat», tähistab praegu ühemõtteliselt muud.
Immo Mihkelson: arusaamatult rujaline nähtus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruja on siinses populaarkultuuris samasugune sümbol või märk nagu (Georg) Ots või Valgre. Inimesed, kes Rujaga kaasnenud muusikast ei hooli või pole seda üldse kuulnud, teavad ikkagi, millisesse valdkonda see mõiste kuulub.
Selle valguses on üllatavgi, et siinse rockikultuuri ikoon Ruja alles nüüd nii suurelt publiku ette näitelavale tuuakse ja ära tõlgendatakse. Valgre ja Otsaga on seda tehtud juba korduvalt. Samas on Ruja kindlasti huvitavam ja raskem pähkel kui kaks eelnimetatut. Lähenemisnurki ja tõlgitsemisvõimalusi on rohkem.
Teadmata enne esietendust, millega täpselt on hakkama saanud eksperimenteeriva vaimuga autoritepaar Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, pakun mõned võtmevariandid, mida on võimalik omavahel ka mitmel moel kombineerida.
Esiteks on Rein Rannapi Ruja kui tõsiduse, vaimse sirutuvuse ja individuaalse mõtlemise sümbol Nõukogude Eesti 1970. aastate mitteametlikus noortekultuuris – midagi reaalsusest palju kõrgemale kerkivat. Ametlikult olid nad loomingulise kallakuga vokaalinstrumentaalansambel, mille liider võeti kümnendi teisel poolel heliloojate liitu.
Teiseks on Ruja olnud ka popmuusikalise hedonistliku meelelahutuse märk. Rannapi 1980-ndate alguse Ruja tähendas kontsertidel kiljuvaid teismelisi tüdrukuid ja niisuguse rahvalikkuse tasemega hitte, mida mõnuga röökisid laulda purjutavad seltskonnad.
Ühest küljest oli tegemist rahvusliku ja eestikeelse ning -meelse rockbändiga, teisalt aga avas nende tegevus uksi lääne muusikale, mida usinad ametimehed-punapulgad püüdsid raudse eesriide abiga olematuks summutada.
Rein Rannapi kui Ruja asutaja ja mitmel olulisel perioodil ka grupi liidri puhul võime rääkida teatavast identiteediprobleemist. Tundus, et ta polnud ka ise päris kindel, kas teda tõmbab rohkem ülikonna ja lipsuga klassikapianisti karjääri poole või köidab boheemlik ja karide vahel seiklev bändimehe elu.
Vihjete loetelu pole muidugi täielik. Ootame põnevusega eesriide avanemist.