Endine narkopolitseinik: prokuratuur tegi minust kurjategija

Lõuna prefektuuri narkokuritegude talituse endine juht Jarek Pavlihhin. Foto MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Riigisaladuse avaldamises kahes erinevas kriminaalmenetluses kohtus õigeks mõistetud kauaaegne Lõuna prefektuuri narkotalituse juht Jarek Pavlihhin rääkis juhtunust Postimehele oma versiooni. Seal ilmnevad politsei ja prokuratuuri sisene võimuvõitlus ja õigluse seisukohast lubamatu lehmakauplemine süüdistuse sisu üle.

Teie kriminaaluurimine algas sellest, et teie poolt koputajatele makstud raha oli teistest kolleegidest mitu korda suurem.

Minul endal on teine seisukoht.

Ja see on?

Prefektuuri sisemised konfliktid. Ühel pool narkokotalitus ja teisel pool organiseeritud ja raskete kuritegevuse talitus (edaspidi OKO – RB) ning Lõuna ringkonnaprokuratuur. Eeskätt tõmbas seda probleemi üles organiseeritud kuritegevuse talitusega lähedalt seotud ringkonnaprokurör Aro Siinmaa.

Milles konflikt Siinmaaga oli?

Kõige teravam konflikt oli 2011. aasta Lõuna prefektuuri talvepäevadel, kus vahetult enne seda oli kapo pidanud altkäemaksu võtmiselt kinni OKO juhi Indrek Ploompuu. Aro Siinmaa hea isikliku sõbra. Talvepäevadel karjus Siinmaa nii kriminaalbüroo juht Vallo Koppelile kui prefekt Tarmo Kohvile, kuidas mina pidavat olema Ploompuu kinnipidamise taga, sest ma tegevat kaitsepolitseiga koostööd.

Politseis ja prokuratuuris aetakse ju põhimõtteliselt ühte asja, miks peab mingi prokurör politseisisest konflikti mahitama.

Ega selget aega, millal see konflikt alguse sai, mina öelda ei oskagi. See ajapikku kulges nii ja oli tingitud ilmselgelt sellest, et kahe talituse menetlused omavahel põimusid ja suure osa nendest menetlustest realiseeris narkotalitus. Sealt tekkiski probleem, et ühtedel  õnnestub ja teistel mitte. Ilmselgelt see Arot väga häiris.

See on teie arvamus.

Ma toon näite. 2010. aasta märtsis oli OKO talitusel menetluses üks mahukas organiseeritud kuritegevusega seotud isiku kriminaalasi. Narkotalitus realiseeris selle menetluse kahe päevaga, mida teises talituses menetleti pikalt. Ma läksin narkotalituse juhina OKOsse ja ütlesin, et meil on selline info ja me jookseme selle inimese paari tunni jooksul maha. Läkski nii. Saime poolteist kilo kanepit, kaks ebaseaduslikku relva, seltskond oli väga muljetavaldav. See kõik juhtus neljapäeval. Esmaspäeva hommikul sõimas Ploompuu mind Kopli (Vallo Koppel, toonane Lõuna kriminaalpolitsei juht ja praegune Ida prefekt - RB) kabinetis sõimati nagu koera. Et kuidas ma julgen öelda, et meie teeme nüüd nii. Konflikt oli ülimalt tõsine. Koppel ilmselgelt eiras probleemi, ehkki ta teadis seda, sest me olime seda omavahel väga palju arutanud.

Teil võis ju prokurör Siinmaaga mingi oma teema olla, aga kui talunikul on kaks lehma ja üks annab rohkem piima, siis tapamajja viiakse ikka kehvem. Politsei poolt vaadatuna ei tundu see loogiline.

Koppel ei eelistanud seal midagi, selle valiku tegi prokuratuur. Kopli sõna selles asjas ei maksnud mitte ükski gramm. Temal polnud seal lüpsta midagi. Konkreetne näide – samas seltskonnas, kelle 2010. aastal kinnipidamisest ma juba rääkisin, oli kaks Leedu organiseeritud kuritegevuses väga arvestatavat inimest. Kui Leedu keskkriminaalpolitsei kuulis, et nad peeti Eestis kinni, siis sõitsid leedukad tohutu tempoga siia. Juba paari tunniga tunnistasid need leedukad üles nelja inimese laibad. Et kuhu nad need inimesed matsid. See oli suhteliselt selline kõlav asi. Loomulikult tekitas see sisemiselt OKO toonases juhis Indrek Ploompuus ja nende ihuprokurör Aro Siinmaas tohutu viha. Et nemad uurivad ja uurivad, aga Pavlihhinile tuli inff, et nüüd käib aine liigutamine. Mina ütlesin, et võtan riski ja vastutan. Et kui me praegu mööda paneme, siis on teie menetlus kotis. Meil läks küll õnneks, kuid konflikt oli tohutu.

2012. aasta aprillis peeti teid kinni. Kuidas aasta parima kriminaalpolitseinikku arreteerimine toimus?

Meil oli üks jälitusmenetlus aktiivses töös ja hommikul käisime fikseerimas ühte kokkusaamist. Selle ajal helistati mulle sisekontrollist ja öeldi, et tule ja räägime ühest kadunud fotoaparaadist. Mina talituse juhina vastutasin talituse vara eest, Koppel kahtlustas, et üks töölt värskelt erasektorisse lahkunud inimene oli selle fotoaparaadi pihta pannud. Läksin üles, see mees, kelle juurde ma läksin, astus ruumist välja ja asemele tulid Silver Reilson ja Elvo Põldaru (sisekontrolli ametnikud – RB), kes ütlesid, et nüüd oled kahtlustatuna kinni peetud, hakka rääkima, mida sa teinud oled. Küsisin, millest mul ikka rääkida on. Seepeale esitati mulle paberi peal kahtlustus.

Seal oli kirjas siis see jälitusraha omastamine ja muud asjad?

Selle omastamise kohta ütles Reilson sealsamas kohe, et selle kohta pole meil üldse mitte midagi. Et seda ära üldse vaatagi, selle pinnalt me lihtsalt alustasime sinu vastu menetlust. Aga räägi riigisaladuse avaldamisest ja tõendi kõrvaldamisest, mis siis seisnes tunnistaja mõjutamises. Ma sain kohe esimesel ülekuulamisel aru, mis suunas pall veereb ja andsin detailseid ütlusi.

Täna olete riigikohtus süüdi mõistetud omastamises ehk selles, mille kohta sisekontrollil justkui midagi polnud. Ja teised asjad, mis neid rohkem huvitasid, neis kas ei esitatudki süüdistust või mõisteti teid õigeks. Tundub absurdne.

Jah, nii see on.

Vahistamise aluseks oli tõendi kõrvaldamine, mis õiguskaitses tundub väga karmi rikkumisena. Kohtusse selle süüdistusega ei mindud, kuid mida see kahtlustus sisuliselt tähendas?

Kogu see menetlus on kaitstud riigisaladusega ja selle detailset sisu ma ei saa rääkida. Põhimõtteliselt seisnes see tunnistaja mõjutamises. Kuidas, mida, keda, sellest ma rääkida ei saa. See oli jah, väga hea vahistamise alus, kui kohtus öelda, et Pavlihhin on juba tunnistajat mõjutanud varem ja võib seda ka edaspidi teha. Paremat vahistamisalust annab üldse otsida.

Mis teiega reaalselt arestimajas toimus, kas intensiivsed uurimistoimingud või lasti lihtsalt kambris näppe keerutada.

Ega seal ei olnud midagi niiväga menetleda. Keegi väga sellega ei tegelenudki. Arestimajas ja vanglas käidi minu juures ainult kokkuleppe pakkumistega. Muud väga küsida ei olnud, ühtegi minu antud detaili ei üritatudki kontrollida. Kõike, mida ma ütlesin, peeti valeks. Võimalik, et saadi aru: kui neid fakte kontrollima hakatakse, kukub asi iseenesest kokku.

Arestimajas käis teiega kohtumas hingehoidja ehk siis politseikaplan, kes lahkudes lubas peatselt kindlasti tagasi tulla.

Jah, käis esimesel nädalal kaplan, kes tegeleb kriminaalpolitseinikega. Ta ütles, et tuleb kindlasti lähiajal uuesti. Aga kuni vahistamise lõpuni ta ei tulnud. Hiljem ma siis kuulsin, et ta oli öelnud, et tal keelati minuga vestlema tulla.

Kes keelas?

Sisekontroll oli öelnud, et rohkem ta minu juurde ei lähe.

Miks?

Eesmärk oli kokkuleppemenetlus mulle peale suruda. Mida vähem on inimesel tuge, seda kergem survestada. Mul oli viis kuud peal täielik suhtlemiskeeld.

Teie kaitsja arvas, et Pavlihhini asja oleks pidanud üldse uurima kaitsepolitsei. Esiteks seetõttu, et olite auastmelt kõrgeim ametnik ehk politseileitnant. Teiseks seetõttu, et Lõuna prefektuuri sisekonkurentsist tingitud konflikti tõttu oli objektiivne uurimine keeruline, kui mitte välistatud.

Seda menetlust juhtis alguses ju juhtivprokurör Kaire Hänilene, kes on OKOt enda isiklikuks talituseks pidava Aro Siinmaa elukaaslane. See peaks kõik ütlema selle menetluse objektiivsusest. Ja seadusest tulenevalt oleks jah seda asja pidanud menetlema kapo.

Miks te siis sel asjal nii lasite minna.

Nii Tartu kohus otsustas.

Seesama kohus, mis riigikohtu eksesimehe Märt Raski arvates on nendega ühe koridori peal asuva Lõuna ringkonnaprokuratuuriga lubamatult lähedastes suhetes.

Ma ei saa seda kommenteerida.

Kaire Hänilene taandas end sellest protsessist siiski õige kiiresti ja asja vedas lõpuni riigiprokurör Laura Vaik. See pidanuks ju tagama erapooletu menetluse.

See oli vaid näiliselt nii. Ma toon näite kaks nädalat pärast minu kinnipidamist tehtud esimesest kokkuleppe pakkumisest. See oli ajal, kui juriidilises mõistes oli asja prokurör juba Vaik. Esimese kokkuleppepakkumise tegi aga mulle Kaire Hänilene. Täpsemalt Elvo Põldaru tuli arestimajja ja ütles, et Hänilene teeb sulle sellise pakkumise – võtad kõik kolm asja ja saad kaks aastat sama pika katseajaga ning pääsed juba homme koju.

Neid pakkumisi tehti teile igasuguseid. Näiteks see, et saate ise valida, kui suure summa aastate jooksul omastasite. Tundub ahvatlevalt lihtne lahendus – kirjutad mingi väiksema summa sinna ja saad minimaalse karistuse. Nüüd, kui riigikohtus teid omastamises siiski süüdi mõistis, kas kahetsete, et toonast pakkumist vastu ei võtnud.

Absoluutselt ei kahetse. Ma olen algusest peale öelnud, et ma ei võta endale asju, mida teinud ei ole. See Reilsoni pakkumine sisaldas lisaks ka riigisaladuse avaldamist ja tunnistaja mõjutamist, milles mind on õigeks mõistetud.

Kas see on tavapärane uurimispraktika, et kahtlustataval lubatakse ise kuriteokahju valida.

Kindlasti ei ole. Üldiselt kokkuleppe pakkumist tullakse küsima teiselt poolt (kahtlustatava poolt – RB). See, et politseinikud või prokurörid käivad arestimajas selliseid pakkumisi tegemas, on äärmiselt ebatavaline. Vähemalt minu 13 aasta pikkuse staaži jooksul pole mina käinud ühtegi sellist pakkumist kellelegi tegemas.

Millalgi räägiti sellest, et omastamine kaob üldse süüdistusest ära.

Jah, see oli kolm päeva pärast eelnimetatud kokkuleppepakkumist. Riigiprokurör Vaik tuli arestimajja ettepanekuga jätta alles süüdistus keelatud eseme kinnipidamisasutuses edasiandmisest ja aasta tingimisi.

Mis see ebaseaduslik asi oli, mis te kinnipidamisasutuses edasi andsite?

Sularaha oma kaastöötajale.

Tundub mõistlik pakkumine.

Jah, kui seal oleks olnud ainult see, siis oleks ma selle kokkuleppega nõus olnud. Et koju saada. Aga et seal oli ka riigisaladuse avaldamine ja tunnistaja mõjutamine, siis pidin selle tagasi lükkama.

Nii paljud kokkuleppevariandid tunduvad inimkeeli «kalastamisena» – kui üks variant ei sobi, siis proovime teisega. See viitab sellele, et uurijad polnud lõpuni tõendites kindlad.

 See oli minu jaoks ka üllatav, et uurimise jooksul sellised asjad toimuvad.

Ühel hetkel viidi teid üle Tartu vanglasse. Kuuldavasti pandi teid seal ühte sektorisse teie endiste uurimisalustega.

Nii see oli.

Mis legendi teile vanglas julgeolekuteenistus kaasa andis, mille eest te seal istusite?

Polnud mul mingit legendi. Alguses ma eeldasin, et mind pannakse istuma ametnike sektorisse ja sellega on nagu tavaliselt asjad käivad. Kui  julgeolekutöötaja ütles, et ma lähen hoopis teise sektorisse, siis oli mul endal pool tundi aega mõelda kaasvangide jaoks välja legend, kes ma olen. Selge see, et ma ei saanud täiesti tundmatusse vette minna ja taguda trummi, et olen politseinik.

Kes selle legendi peab välja mõtlema?

Vangla julgeolek peab tagama kinnipeetavate turvalisuse.

Mis eesmärk oli panna teid suures Tartu vanglas teie jaoks kõige ohtlikumasse sektorisse ja seda ilma igasuguse legendita?

Mind pandi kokku ühte sektorisse kinnipeetavatega, kellest vähemalt 15 olin ma isiklkikult viimase paari aasta jooksul tegelenud. Kui on küsimus miks, siis vastus on selles, et kümme päeva pärast vanglas istumist tuli mulle järgmine kokkuleppepakkumine.

Eeldati, et nende kümne keerulise päevaga olete ümber mõelnud?

Keegi ei eeldanud, et ma suudan seal ise legendi välja mõelda ja see kestab veel pikka aega.

Kelleks te end mõtlesite?

Suvaliseks inimeseks tänavalt. Kuna ma olin oma töös kurjategijatega piisavalt kokku puutunud, siis teadsin, mis selles ringkonnas toimub. Seetõttu sisaldas minu legend detaile, mida kurjategijail pole väga lihtne kontrollida. Iga sinu sõna ju kontrollitakse.

Seda pidite neile ikka ütlema, mille eest istute.

Väljapressimise.

Kaua legend vett pidas?

Natuke üle kahe kuu.

Kaks kuud valetada iga päev. Kogu aeg peab olema meeles, mida varem valetanud oled.

Jah, iga detaili, mida ütled, pead järgmine kord enne suhtlust meelde tuletama. Kui küsite, et kuidas ma üksikkambris suhelda sain, siis läbi seina on kuulda. Radiaatoritorude vahelt on uuristatud pilu, kus sa inimest ei näe, kuid hääl on kuulda. Sel momendil, kui mind kambrisse pandi, ma praktiliselt ei jõudnud kottigi maha panna, kui juba prõmmiti seinale ja küsiti, kes naabriks tuli. Nii et see legend pidi juba esimesel sekundil tööle hakkama.

Naabriteks olid vanglas kes?

Kahest naabrist ühega oli narkotalitus varem kokku puutunud. Isiklikult ma temaga näost näkku polnud kohtunud, ma olin käinud vaid tema elukoha läbiotsimisel.

Kuidas teie isik välja tuli?

Kõrvaltkambrist öeldi, et tegelikult pole sa mingi mees tänavalt, vaid hoopis see inimene. Kohe, praktiliselt kümne minuti jooksul hakkas terves sektoris tohutu kisa ja lärm. Et ment istub seal kambris.

Kust kaasvangid võisid teie nime teada saada?

Ma olen veendunud selles, et see info lekitati kaaskinnipeetavaile teadlikult. Sel päeval toimusid mõned sündmused menetluslikult. Ilmselge on, et see info lasti vanglas välja teadlikult.

Mis järgmistel päevadel toimus?

Mõned päevad oli kisa. Vangla julgeolek võttis mu ka välja, sest neile laekus info. Aga julgeolek arvas, et jätavad mind sinna edasi ja küll teised kinnipeetavad minu suhtes maha rahunevad.

Miks teid mujale üle ei viidud?

(Irooniliselt – RB) Julgeoleku kaalutlustel olin ma seal, kus olin.

Mulle on räägitud, et te tunnete varasemast hästi Tartu vangla julgeolekuülemat, olete temaga korvpalli mänginud jne. Tema võib sisekontrollile ja prokuratuurile öelda, et sorry, sõbrad, mina Pavlihhinit sinna sektorisse ei pane, sest see on ohtlik.

Ma ei oska selle kohta midagi öelda.

Kriminaaluurimise kronoloogiast näeb, et vahistamise peamine alus - tõendi kõrvaldamise kahtlus, lõpetati teie suhtes ära juba 2012. aasta septembris. Ja te istusite sellest hoolimata ikka kolm kuud vangis edasi. Kui ringkonnakohus sellest 2012. aasta detsembris teada sai, siis lasti teid päevapealt lahti, kuna igasugused vahi all hoidmise alused puudusid. Tundub, et keegi on selles loos midagi teadlikult kohtu eest varjanud või vassinud.

Seda oli teadlikult vaja üleval hoida eesmärgiga õigustada kohtule minu vahi all viibimist.

2012. aasta detsembris, päev pärast seda, kui teid vabaks lasti, laupäeval, hävitati sisekontrollis üks Pavlihhini kriminaalasja puudutav jälitustoimik. Mis seal nii tundlikku oli, et sisekontroll pidi seda nädalavahetusel tegema.

Ma ei saa seda menetluse sisust lähtuvalt rääkida.

Te jõudsite vabaduses olla umbes kuu aega, kui 2013. aastal saite kaela uue kriminaalasja.

Mulle teatati, et esitamisel on uus kahtlustus. Sain aru, et see on esimese asja jätk. Pärast seda, kui ma koju pääsesin 2012. detsembris, tekkis võimalus, et minu kriminaalasjast võib mitte asja saada. Neile oli vaja uut asja minu suhtes. Et oma tegevust õigustada.

Sisu on see, et olete Tartu vanglas viibides…

… avaldanud taas riigisaladust, aga detaile ei saa ma rääkida.

Olitegi nii rumal, et ajal, kui kaastöötajate avaldamise kahtlusega eeluurimisvanglas istusite, rääkisite seal kaasvangidele edasi teistegi koputajate nimesid? 

See teine asi on ühe inimese ütluste pealt püsti pandud asi. Seda ütles paar päeva tagasi ka minu õigeks mõistnud ringkonnakohus. 

Nojah, aga esimeses kohtuastmes Tartu maakohtus mõisteti teid selles asjas süüdi.

No aga nii on võimalik asju teha. Et piisab ainult ühe inimese ütlustest. Kord läks läbi, miks ei peaks minema ka teist korda. Ringkonnakohus on asjasse tõsisemalt süüvinud.

Kuidas see info edastamine füüsiliselt toimuma pidi?

Süüdistuse järgi avaldasin ma infot läbi seina.

Häälega, kirjaga?

Ma ei saa sellest rääkida.

Maakohtu otsuses oli kuuldavasti sees üks omapärane põhjendus. Et teile peab mõistma reaalse vangistuse, kuna teid on varem kriminaalkorras karistatud. See juhtus 2013. aasta septembris, kui Riigikohus teie esimest asja veel kaalus. Ehk et te olite siis ametlikult karistamata. Veel. Ei pea olema jurist, mõistmaks, et maakohtu põhjendus reaalse vabaduskaotuse puhul on läbinisti vale.

Seda peate kohtuniku käest küsima, millist varem karistatust ta mõtles.

Politseinikuna olete ise kümneid inimesi psühholoogiliselt töödelnud. Seetõttu saate hinnata, kuidas teiega käituti.

Seda, et minuga eeluurimisel käituti teistmoodi, kuidas tavaliselt politseitöös kurjategijatega käitutakse, ei saa sisekontrolli ametnikele ette heita. Nemad lihtsalt pole päevagi päris kurjategijatega tegelenud. Nad on otse koolipingist sellele tööle tulnud ja pole paljude asjadega kursis. Minul pole politseinikuna tulnud kunagi teiselpool lauda istuvale kahtlustatavale teha pakkumist, et võta midagigi enda peale.