Mihhail Lotman: Medvedevi Pyrrhose võit

Mihhail Lotman Foto: Pm

Nüüd, mil sõjategevus Gruusias on vähemalt ametlikult peatatud, on aeg teha esimesi kokkuvõtteid.

Neist olulisim on see, et me ei ela enam selles maailmas, mis oli enne 8. augustit. Külma sõja järgne habras tasakaal, mis saavutati 1990. aastate alguseks, enam ei kehti.

Tasakaal rajanes arusaamal, et Venemaa on asunud demokraatliku arengu teele ning vaatamata kõrvalepõigetele on siiski läänemaailmale kui mitte liitlane, siis vähemalt partner.

Gruusia lahinguväljadel saavutasid Vene väed vaieldamatu võidu, kuid küsimus on, kas Venemaa ka riigina midagi võitis. See ei ole sugugi paradokside lembus, mis sunnib tõdema, et Venemaa ja tema president on sõja suurimad kaotajad.

Medvedevi jaoks on rahvusvahelise maine kahanemisest olulisemgi riigisisese autoriteedi kaotamine: tema suurim toetajaskond – impeeriumimeelsed – nägi selgelt, kes on Venemaa peremees: peaministri ametit pidav Vladimir Putin.

Palju tähtsam on, et Venemaa kaotas lisaks usaldusväärsusele ka suurema osa strateegilistest eelistest.

Ka Gruusias. Enne oma agressiooni algust oli Venemaal suurepärane positsioon. Ta mängis kolmikrolli: tagas oma geopoliitilisi huve, oli samas üks konflikti osapooli, «rahuvalvaja» ning osseetide ja abhaaside kaitsja. Nüüd peab see lõppema.

Venemaa on tunnistatud konflikti osapooleks ja Gruusia valmistab ette seaduseelnõu, mis muudab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juriidilist staatust: nad pole enam mässulised piirkonnad, vaid vaenlase okupeeritud alad.

Ka SRÜs. Gruusia teatas oma väljaastumisest sellest liidust, on signaale, et talle võib järgneda Ukraina. Kuid veel suurem löök Venemaale oli see, et ükski SRÜ riik ei ole vähemalt juhtorganite tasemel Venemaad sõjas Gruusia vastu toetanud. Eriti valus oli Valgevene vaikimine.

Nii valus, et riiklikust väärikusest hoolimata kurtis Venemaa saadik selle üle, et Valgevene piirdus mingi ametniku lahja seisukohavõtuga.

Sarnast reaktsiooni täheldame tavainimestel, nagu kirjutas oma blogis üks valgevenelane: enne arvas ta, et on ühtaegu nii valgevenelane kui ka venelane, nüüd aga sai aru, et on vene emakeelega valgevenelane.

Siinkirjutaja oli meeldivalt üllatunud lääneriikide tasakaaluka ja resoluutse üksmeele üle. Oma aktivasse võivad Medvedev–Putin lisaks Kuuba eksdiktaatori toetusele lisada vaid Silvio Berlusconi juhitud Itaaliast tulnud avalduse ning Saksamaa ambivalentse positsiooni.

Muidugi lootsid paljud Gruusias ägedamaid ja kiiremaid reageeringuid, sedalaadi nördimust kostus ka Eestis. Ja tihti mitte nende suust, kes ise oleksid valmis Gruusiat aitama.

Puhtinimlikult võib aru saada avantüürsetest romantikutest, kes eelistanuks, et Venemaa saab lüüa lahinguväljal. Kuid praegu toimunu on kindlasti tähtsam ja õpetlikum.

ELi pretsedenditu operatiivsus sundis Venemaad mitte üksnes leppima relvarahuga, vaid nõustuma Prantsusmaa ja Soome välisministrite poolt väljatöötatud plaaniga, mis erineb drastiliselt Venemaa enda pakkumistest (nimelt nõudis Venemaa Gruusia vägede tingimusteta taandumist ja nende osalist desarmeerimist).

Esiteks on oluline plaan ise ELi algatusena. Prantsuse president Nicolas Sarkozy teatas Medvedevi vaikival nõusolekul, et EL on valmis ka selle teostamise eest osaliselt vastutama.

Teiseks nõuab plaan nii Gruusia kui ka Vene vägede tagasitõmbumist kriisieelsetele positsioonidele, kusjuures viimaste jaoks peetakse status quo ante daatumiks mitte 8., vaid 6. augustit.

Seega on kaudselt tunnistatud, et sõjategevus algas mitte Gruusia ootamatu ja salakavala rünnakuga 8. augustil, nagu väidab Vene propagandamasin, vaid Vene vägede tegevusega sellele eelnenud päeva jooksul.

Tuleb rahuloluga nentida, et Eesti reageering oli õigeaegne ja väärikas ning Gruusia sündmuste taustal oli Eesti riigina kenasti pildis.

Õigel ajal reageeris seadusandlik võim: esmalt riigikogu väliskomisjon, siis riigikogu tervikuna, president ja ka valitsus (tahtmata ära sõnada: väga tähtis on kolmapäevane ELi välisministrite erakorraline kohtumine, ootan Urmas Paetilt jõulist esinemist).

Eriti tuleb tunnustada presidendi tegevust: Eesti, Läti, Leedu ja Poola riigipeade ühisavaldus muutis oluliselt meeleolu ELis tervikuna. Dramaatilisel kiirkülastusel Thbilisisse on märgiline tähendus: Ukraina, Poola, Eesti, Leedu presidendid ja Läti peaminister, kellega peagi liitus ka Prantsuse president, väljendasid ühemõtteliselt euroopalikku solidaarsust.

Kõik see on tugevas kontrastis Venemaa isoleeritusega (Venemaal kohtus Sarkozy vaid ametiisikutega Kremlis ja ajakirjanikega pressikonverentsil, Thbilisis aga tuli koos Mihhail Saakašviliga rahva ette).

Iseendale üllatuseks kaotas Venemaa ka propagandasõja. Nii veenvana tundunud retoorika oma kodanike kaitsest, rahulike elanike turvamisest ning paralleelid Kosovoga (mis muide ei olegi täiesti valed) muutusid väärtusetuks suure vale kontekstis.

Järjest enam riigijuhte nõustub USA presidendi seisukohaga, et suhted Venemaaga nõuavad täielikku ümberhindamist, ning küsivad avalikult: kas Venemaad on üldse võimalik pidada lääne partneriks? Diplomaatilisest kõnepruugist tõlgituna tähendab see, et vastus on neile juba teada.