Kadri Veermäe: kartulipea ja neeger

Kadri Veermäe Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Mis ühendab uudist selle kohta, et internetis loodi naljalehekülg «Eesti mees ehk kartulipea» ning teadet Piusa jõest üle ujunud sudaanlasest, kes paraku katsumust üle ei elanud? Õige vastus on see, et mõlemad räägivad teisekäsitlusest, kõige klassikalisemast etno­tsentristlikust tööriistast, kus end defineeritakse vastandumise kaudu ehk läbi selle, mida me ei ole.

Küll tõi paralleeli tõmbamine Eesti meeste ja kartulite väidetava välise sarnasuse vahel kaasa valuliste kommentaaride tulva, kus nõuti, mis õigusega võib siin elavaid härrasid niimoodi mõnitada. Et asja mõtteks oli huumor – olgu siis hea või halb –, ei sobinud põhjenduseks, sest see nali ei ole ju naljakas. Mõnitamine oli seda ilmselgem, et lehekülg oli inglise keeles – järelikult on autoriks välismaalane, kes võtab põliselanikke naeruvääristada.

Lugu üle Piusa jõe ujunud sudaanlasest (ja tegemist on muide riigiga, mis on hääletatud korduvalt üheks õudsemaks paigaks, kus elada) sai aga hoopis teistsuguse reaktsiooni osaliseks – tulemuseks oli veider kokteil, milles segunesid hämmastav kogus üleolekut, lõppematu võimalus sõna «neeger» kasutada ning lihtsalt puhas võõraviha.

Igatahes sai kiiresti selgeks, et kui «kartulipea» on selgelt solvang, siis lumel lebav surnud neeger võiks isegi naljakas olla. Jättes kõrvale selle, et intelligentsuse ja pidurdusmehhanismide toimimise vahel on selge korrelatsioon, ja kommentaatorid end reeglina pidurada ei lase, oli Piusa juhtum erakordne ka kajastamise poolest. Kui pannakse uudise pealkirja, mis räägib surnukskülmunud illegaalsest immigrandist, suurelt juurde «FOTOD», siis mida võiks jäädvustustel eeldada näha? Igatahes nägi palju lund ja mõnda jalajälge. Kuidas mõjuks aga näiteks artikkel: «FOTOD: Jõhvis külmus surnuks kodutu mees». Tõenäoliselt üsna ebainimlikult ja julmalt.