Prefekt: trahvi maksmata jätjad ja arestipäevadest kõrvalehoidjad sülitavad riigi peale

Põhja prefekt Kristian Jaani. Foto: Mihkel Maripuu

Miks määras politsei eelmisel aastal Põhja prefektuuris ööpäevas liiklusrikkujatele keskmiselt 1700 eurot rohkem trahve, mida tehakse karistusest kõrvalhoidjatega ning millist ohtu sisaldavad politseiniku ja abipolitseinikuga mehitatud nn pooliku võimekusega patrullid, sellest rääkis Postimehele Põhja prefekt Kristian Jaani.

Kuidas sa politseinikuna suhtud plaani tõsta kriminaliseerimise määr 200 eurole?
Siin on oluline mõista, et tegemist on jätkuvalt süüteoga ning politsei peab selliseid süütegusid menetlema. Küsimus on, kuidas politsei selleks valmis on, kuidas me sisemised ressursid ümber jaotame, kes nende asjadega tegelema hakkab. Täna tegeleb kriminaalpolitsei. Kui see määr tõuseb 200 euroni, siis sellest allapoole jäävatest asjadest enamikuga peaks edaspidi tegelema korrakaitsepolitsei.

Siin on küsimus, kuidas me ise selle teema enda jaoks ümber mängime ja selles osas on täna juba plaanid olemas. Samas, kui vaadata täna pisivarguste kohtupraktikat, siis väidan, et ega karistused väga karmid ole. Ma julgen väita, et väärteoasjades, kus me oleme ise kohtuvälised menetlejad, määrame ise karmimaid karistusi. Nii et eks tal on oma plussid ja miinused.

Kui sa pead eelmisest aastast tooma Põhja prefektuuri jaoks kõige positiivsema asja, siis mis see on?
Narkokuritegude vastu võitlemise tänavagrupi töölerakendamine. Me suudame täna narkokuritegevusega võidelda igal tasandil. Varasemalt oli tänavadiilerlus pigem tagaplaanil, tegeleti rohkem suurte ninadega ning eks tookordse ressurssi piires oli see ka õige. Erinevad indikatsioonid näitavad, et see tänavagrupp on end igati õigustanud. Vaatame või seda hulka narkokurjategijaid, keda on otse tänavatelt tabatud. Võtame  narkosurmad, mida oli eelmisel aastal oluliselt vähem.

Kui ma ületan kiirust, sõidan punase tulega ristmikule või ei pane turvavööd kinni, siis saangi karmilt karistada. Igaüks peab siin meie karmima suhtumisega arvestama.

Mis see põhjus on?
Kui sa ikka tänavalt uimastit kergelt kätte ei saa, siis on ka vähem üledoose. Muidugi võib olla ka vastupidi – meil oli sügise alguses anomaalia ja narkosurmade arv läks äkki üles. Põhjus oli suure tõenäosusega selles, et harjumuspärast kaupa tänaval enam polnud ja kui tänavale jõudis  uus partii, mille doseerimisega polnud harjutud, siis juhtubki nii, et narkomaan võtab enda arvates harjumuspärase koguse, kuid saab hoopis üledoosi.

Narkogrupp on aastaid olnud Põhja prefektuuri kroonijuveel. Seal on palju tööliine – narkokuritegevuse vastu võitlemise tänavagrupp, alaealiste uimastitarbimise vastane võitlus ja narkoäri suurt tegijate püüdmine. Mingil hetkel hakkab üks liin pärssima teise tegevust, sest kõigega ei jõua põhjalikult tegeleda.
See kõik on üks tervik ja keskendume kõige olulisemale. Selge, et mõõdikud ei tee tööd – inimesed teevad. Põhirõhk peab olema arusaamisel, et me võitleme narkokuritegevusega ja hetkel kahjuks tundub, et  sellega võibki lõpmatult võitlema jääda. Ükskõik kui palju me sinna ressurssi ei pane. Kui sa ütled, et on liiga palju liine, siis ma ei arva, et neid nii palju on. Tegemist on väga tõsise probleemiga.

Kriminaalpolitsei valupunkt on uurija meeletult suur töökoormus. Näiteks varavastaste kuritegude talituses tuleb ühe uurija peale pooleliolevate kriminaalasjade jääk üle saja asja. See ei ole ju normaalne. Või on?
Sellest ei saa meie õigusruumis üle ega ümber. Kui ma vaatan kriminaalpolitsei ressurssi, siis uurijaid ongi vähemaks jäänud. Kuritegevuse tase on aga sama. See on kahjuks paratamatus, see kriminaalasjade mass ja jääk. Küsimus on, kuidas neid menetleda. Kui rääkida varavastastest kuritegudest, siis me praegu ei vaata neid üldjuhul faktipõhiselt. Kui muidugi pole kurjategijale viitavaid ilmselgeid süütõendeid.

Me kogume kuritegevuse kohta informatsiooni, analüüsime ja keskendume gruppidele. Kriminaalasjade jääk on samamoodi ka isikuvastaste kuritegude talituses. Meil on päevakorral perevägivalla juhtumid. Seda tuleb täna nii palju peale, et selle  ära menetlemine on suhteliselt raske. Probleem on selles, et kustutame vaid tulekahju – reageerime, uurime kuriteo ära ja keegi saab karistada. Aga mis edasi saab? Vägivallatseja tuleb koju ja kõik jätkub samast kohast.

Kokkuvõtteks - on väga konkreetsed kuriteod, mille menetlemisesse ja avastamisesse me väga tugevalt panustame ja on teised kuriteod, mille menetlemisesse me faktipõhiselt nii tugevalt ei panusta ja võtmesõnadeks on siis pigem näiteks varastatud asjade kokkuostjate tabamine jms ehk saavutada olukord, kus varastada pole mõtet, sest sa ei saa varastatud kaupa realiseerida.

Jah, eelmine aasta oli Põhja prefektuuris perevägivallajuhtumitele reageerimisel nulltolerants. Kui info tuli, siis pidi patrull kohale kihutama ja asjale kiirelt reageerima. Kas see aeg on läbi?
Absoluutselt mitte. See on vägivallakuritegu ja meie jaoks prioriteet ka tulevikus. Need on juhtumid, kus peab tegelema iga faktiga. Nende puhul ei saa olla nii, et vaatame, kogume ja mõtleme. Seal on taga alati isik, kellega peab tegelema ja siit tuleb ka probleem meie ressursi osas- tegemist on ühiskonnas mastaapse probleemiga ning see on tõusev trend, samas kui meie uurijate arv on muutumatu.

Majanduskuritegude talitused on aastaid olnud politseis nö. tundlikud üksused. Küll pole isikkoosseisu pädevus piisav ja kui on, siis meelitatakse uurijaid mujale tööle. Seetõttu ei tule need majandusasjade uurimised tihtipeale kõige paremini välja. Kuidas teie seis selles valdkonnas on?
Ta liigub õiges suunas. Ravivits on selles, et lõime majanduskuritegude talituse kolmeks. Üks osa tegeleb massiga - erinevates ostukeskkondades toime pandud kelmused jms. Teine on raskete majanduskuritegude  peal ja kolmas keskendub varjatud majanduskuritegevusele. Kahele viimasele grupile on ressurssi oluliselt juurde pandud ja nemad lahendavad täna ka oluliselt rohkem kuritegusid ja on väga mõjusad. Ravivits ongi selles, et need grupid oma asju ei jaga, vaid igaüks lükkab oma konkreetset vagu.

Kust te sinna üldse häid uurijaid leiate? Raha makstakse mujal hoopis rohkem ja kui inimene n-ö peast politseinik pole, siis ta lähebki ära.
Väga paljud on vanad olijad, aegade algusest saati politseis end üles töötanud ja heas mõttes peast politseinikud. Neile meeldib see töö.

Kust te üldse endale kriminaaltalitustesse inimesi saate?
Väga palju tuleb korrakaitsepolitseist. Mis on iseenesest täiesti loogiline karjääriliikumine. Et sa töötad ennast korrakaitsepolitseis üles ja siis värbab sinu kriminaalpolitsei. Ideaalis peakski see karjäärisüsteem niimoodi töötama, et sa alustad tänavalt ja mingil hetkel liigud edasi järgmisele tasandile. Kehv lugu on muidugi sellega, et korrakaitses sellist kasvulava ei ole, kui politseikool välja arvata.

Sügisel lõite te prefektuuris küberkuritegude talituse. IT sektoris algavad palgad umbes kahest tuhandest eurost, mis politsei palgataset arvestades on juba päris tipp. Kes teil seal töötab?
See üksus ei alustanud ju nullist, et lõime üksuse ja värbasime hulga inimesi tööle. Meil oli endal juba olemas palju tublisid inimesi, kes seda valdkonda jagavad ja kellele meeldib politseitöö. Nii et kübertalitus on meil hetkel puhtalt ehitatud enda vanadele olijatele, kes selle valdkonnaga varemgi tegelesid. Tulevikku vaadates on su küsimus muidugi väga õige. Me peame juba täna mõtlema sellele, et mis juhtub, kui neid inimesi hakatakse tulevikus kuhugi mujale värbama. Kindlasti peame me oma prefektuurist sinna raha juurde leidma, et see palgatase oleks analoogne kogu valdkonna omaga.

Teine teie n-ö kroonijuveel on lastekaitsetalitus. Sealgi on tekkinud olukord, kus tänu vägivallakuritegude kasvule on kriminaalasjade jääk ühe uurija kohta kerkinud 30-40 peale. Kas ei teki ohtu, et osade asjadega ei jõuta enam põhjalikult tegeleda ja laps kui kannatanu satub tema vastu toimepandud kuriteo pooliku uurimise tõttu teistkordselt ohvri staatusesse, sest kiiret karistust ei järgne?
Kõik, mis on seotud laste ja alaealistega, on niivõrd tugev prioriteet, et seal ei saa seda tekkida. Seal on seda ressurssi piisavalt asjadega tegelemiseks. Sinu mainitud 30-40 asja võib ju tunduda palju, kuid võrdluseks on varavastaste kuritegude talituses see number paarisaja kandis. Lastekaitses tegeletakse nende asjadega ööpäevaringselt ja faktipõhiselt. Alaealiste vastaste kuritegude uurimisel ei saa nii olla, et võtad riiulist järgmise asja ja hakkad siis seda uurima. Kui seal tekib ressursi puudus, siis tuleb seda lihtsalt juurde panna, aga seda muidugi kellegi teise arvelt.

Lõviosa politseitööst moodustab siiski korrakaitseline pool. Eelmine aasta kukkus fikseeritud liiklusrikkumiste arv Põhja prefektuuri territooriumil umbes viiendiku võrra. Kas inimesed on hakanud paremini liiklema või on teil liiklusjärelvalves vähem patrulle?
Ma väga tahan loota, et inimesed liiklevad paremini. Ja kui pikas perspektiivis vaadata, viimast viite aastat näiteks, siis liiklevadki paremini. Aga põhiline languse põhjus peitub meie taktika muutumises. Me ei vormista enam hoiatusmenetlusi, mida varem väga palju vormistati. Leppisime politsei siseselt kokku, et ei raiska aega tühjale kirjatööle. Kergete liiklusrikkumise puhul piisab suulisest hoiatusest ja menetlust ei vormistata. Tihti mõjub see isegi rohkem. Kuigi jah, langenud ka raskete rikkumiste avastamine, kuid siin mängib oma osa ka see, et rikkumisi pannakse ka vähem toime, kuid olukord on kaugel normaalsusest.

Määratud trahve kokku oli teil samas aasta peale umbes 600 000 euro võrra suurem kui aasta varem. See teeb 50 000 eurot kuus ja umbes 1700 eurot päevas enam. Paistab väga trahvimasina moodi.
Ma ei nimeta seda trahvimasinaks. Kui sa paned raske liiklusrikkumise toime, siis saadki karmilt karistada. Kui ma ületan kiirust, sõidan punase tulega ristmikule või ei pane turvavööd kinni, siis saangi karmilt karistada. Igaüks peab siin meie karmima suhtumisega arvestama. Kodaniku jaoks on siin lihtne lahendus – ära riku. Kogu lugu. Siit edasi rääkides siis see, et kui purjuspäi sõidad, siis võetakse auto käest ära. Eelmisel aastal võttis kohus meie piirkonnas auto ära rohkem kui 50 juhilt. Varem oli aasta jooksul kuskil kümme autot. Need ongi meetmed, mida riik peab kasutama.

Määrate trahve küll, aga kuidas need kätte saate.
See on probleem. Suur hulk inimesi jätab talle määratud trahvi lihtsalt tasumata. Ja väga raske on seda kätte saada. Neid diskussioone on siin peetud, et kust see maksmata trahviraha kätte saada. Kas on selleks riiklik tulumaksutagastus, tahan juhiluba saada, ei saa, sest mul on trahv maksmata. Tahan autot maha müüa, ei saa, sest trahv on maksmata. Tahan relvaluba, ei saa, sest trahv maksmata. Iseenesest lihtsad meetmed, paraku pole nendega kuskile jõutud. Ma ei räägi siin isegi sellest, et riigil jääb mingi raha saamata. Palju olulisem on, et karistus ei kanna oma efekti.

Paljud inimesed ei ilmugi kandma neile kohtus määratud arestipäevi, mis karistuse mõjususest me räägime. Eelmisel aastal jäi teie piirkonna arestimajja tulemata umbes 170 inimest, kellele tuli keskmiselt paari nädala jagu arestipäevi näkku.
See on samamoodi riigi peale sülitamine. Aga kui võrrelda trahvi maksmata jätjaid või arestipäevadest kõrvalehoidujaid, siis viimased on varem või hiljem meie andmebaasis punased ehk tagaotsimises. Ükskõik, kus neid kontrollitakse, nad saadakse kätte. Kõige hullem on see, kui see juhtub piiri peal ja hetkel kui inimene on just minemas perega puhkusele palmi alla. Usu mind, kui sind selle asemel lennujaamast otse arestimajja tuuakse, siis on see ränk. Me teeme praegugi nii, et käime kõrvalhoidujail ise kodus järel ja toome nad arestimajja. See on iseenesest päris efektiivne. Seda enam peaks kõrvalehoidjad mõtlema sellele, et tihtipeale need arestid mõistetakse meil suhteliselt humaansetel kaalutlustel. Et sa võid käia ka nädalavahetusel neid päevi istumas ja saad ise oma elugraafikut nende järgi sättida. Kumb variant parem on?

Alaealiste süüteod vähenesid Harjumaal mullu kolmandiku võrra. Kas noored hakkasidki seadusekuulekamaks või on see statistiline anomaalia?
Alaealiste valdkonnaga on tegeletud ikka mitmeid aastaid. Juba lasteaiast saati käib tugev ennetamine ja veel tugevamalt jätkub koolipingis. Kui ennetusele on pandud väga palju ressurssi, siis kuskilt peab midagi lõpuks ka vastu tulema. See on üks põhjus. Teine on, et alaealiste süütegevuslik käitumine on läinud tänavalt rohkem siseruumidesse ja jääb seetõttu varjatuks.

Põhja prefektuur on jõudnud olukorda, kus paljudes patrullides on vaid üks politseinik ja teine abipolitseinik. Ehk nii-öelda piiratud võimekusega patrull. Mõni ütleb selle kohta, et tore, teine, et kvaliteet kannatab.
See on hea teema, samas raske teema, sest ressursist rääkides jäime me eelmisel aastal tulijate ja töölt lahkujate arvestuses 77 inimesega miinusesse. Võrdluseks, Saue jaoskonnas töötab näiteks 45 inimest. 2012. aastal oli meil negatiivne saldo umbes viiekümne ringis. Kahe aastaga seega üle 120 lahkunud inimese. See on meeletu hulk.

Kõige rohkem minnaksegi patrullist. Numbriliselt on patrullide nähtavus meil tegelikult uskumatult hea. Aga seda selle arvelt, et väga palju on tublisid abipolitseinikke. Nüüd on küsimus , mis on nende võimekus reageerimaks ohtlikule sündmusele. Kui patrullis on vaid üks relvastatud politseinik, siis võib tekkida olukord, kus teatud sündmustele see patrull ei saagi reageerida. Rünnaku korral ei saa relvastamata abipolitseinik politseinikku julgestada ja politseinik peab vaatama, et abipolitseinikuga midagi ei juhtuks. See on sul väga õige küsimus.

Me oleme äkkrünnaku õppuste raames näinud, et kui esimeseks reageerijaks on abipolitseinikuga patrull, siis ega ta otseselt ei saagi reageerida, vaid peab valima mingi kaugema perimeetri nurga, kus siis oma asja teha. Aga äkkrünnaku põhimõtte taktika on see, et esimene kohalejõudnud patrull peaks minema kohe sündmuste keskmesse ja olema teoorias valmis tulirelva kasutama. Seal tekib kohe probleem. Me peame patrulle sättima nii, et igas regioonis oleks alati üks patrull, kus mõlemad osapooled on politseinikud ja ega abipolitseinikud meid ainult patrullis ei abista - abipolitseinikud on meil ennetuses abiks, kriminaalpolitseil abiks, mereohutuse valdkonnas abiks jne.

Eelmisel aastal kustutasite abipolitseinike nimekirjast sadu inimesi.
Jah, neid oli isegi üle neljasaja. Nad tekkisid sinna nimekirja 2007. aasta aprillirahutuste ajal. Kui rahutused läbi oli, jäid nad sinna nimekirjadesse edasi ja paljud isegi ei teadnud, et nad abipolitseinikuks ennast registreerisid. Eelmisel aastal helistasime me nad kõik läbi ja küsisime, kas soovite jätkata. Suur hulk ütles, et enam ei soovi, võite mind sealt maha kustutada, samas oli ka hulk, kes enda aktiivsuse taastasid. See oli nimekirjade puhastamine.

Reageerimiskiirusest rääkides peab tõdema, et pärast seda, kui politsei hädaabikõned suunati läbi ühendhäirekeskuse, siis juhtus mullu nii, et Põhja prefektuuris jäi vastamata kümneid tuhandeid kõnesid. Iga sellise kõne taga võib olla oluline info. Inimelu.
Kui vaatame numbreid, siis tõepoolest on tekkinud olukord, kus kõne töötlemise aeg on kasvanud. Ja kõnede vastamise protsent on samuti langenud. Eks ta langes sellepärast, et ühe kõnega tegeletakse nüüd kauem. Aga seda olukorda, et inimene ei saa politseid üldse kätte, ei ole. Konks on selles, kas helistaja ootab kolm, kümme või kakskümmend viis sekundit. Keskmine kõne ooteaeg on meil 3-5 sekundit. Euroopa mastaabis on see väga hästi. Inimesed teevad aga selle vea, et helistavad kaks sekundit, kui kohe  vastu ei võeta, panevad kinni ja helistavad uuesti. Süsteem viskab ta järjekorra lõppu. Kui sa kannatad ära, siis süsteem viskab sind iga sekundiga järjekorras edasi. Aga me peame selle küsimusega tegelema. Mingit katastroofi ei ole.

Piirivalvest ka. Aasta tagasi olid õhus meeleolu, et Põhja prefektuur jookseb pärast mitme kordoni sulgemist piirivalvuritest tühjaks. Mis seis teil täna on?
Personalivoolavus on tänaseks praktiliselt null. Kõige püsivam valdkond prefektuuris. See näitab nende inimeste motivatsiooni kasvu. Nii et siin on väga hea seis. Võib tekkida mulje, et mis piiri siin põhjas ikka on vaja valvata, kuid sadamates ja lennujaamades on piisavalt tööd. Me oleme olnud väga edukad sadamates varastatud kauba kättesaamisel. Piirivalve on suutnud nii hästi neid huvitavad isikud ära profileerida, et iga tehtava kontrolli tabavus on väga kõrge. Pluss veel väga head töönäitajad illegaalide vastases võitluses. Oluline mõista, et me oleme illegaalse migratsiooni mõttes transiitriik mitte sihtriik ja meie piirivalvurite tegevus riigi maine osas on siin äärmiselt oluline.

Jõudsimegi välismaalaste ja kodakondsus ning migratsiooniosakonna tööni. Tallinn on täis inimesi häirivaid kerjavaid Läti ja Rumeenia kodanikke. Miks te neid avaliku korra rikkumise eest kinni ei võta ja riigist välja ei saada?
2013 aasta jooksul oli Põhja prefektuuri migratsioonijärelevalve ametnike poolt tehtud tegelikkuses sellistele kerjajatele neli vabatahtlikku lahkumisettekirjutust ning kuus sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ehk väljasaatmist. Kõigile rakendati kolmeaastane sissesõidukeeld Eestisse.

Euroopa liidu kodaniku seadus lubab meil teatud asjaoludel (kuritegu sooritamine, süstemaatilised väärteod) koostada lahkumisettekirjutuse, mis hiljem annab ka aluse riigist välja saata EL kodanikke. Aluseks saavad olla süstemaatilised väärteorikkumised, alustatud või menetletud kriminaalasjad, mis on meie poolt fikseeritud ja menetletud.

Probleemiks on see, et häiritud inimesed ja kodanikud, kes kutsuvad patrulli kohale, ei soovi esitada avaldust ning ei oota patrulli saabumist. Seepärast on väga raske tuvastada ja menetleda rikkumisi. Tavaliselt väärtegu jääb menetlemata ning kätte saadud inimeselt kontrollitakse dokumente ning vabastatakse.

Lõpetuseks ma pean küsima ühe tundliku teema kohta, mis riivab kõiki loomasõpru. Eelmisel aastal suri politsei künoloogiateenistuses kolm teenistuskoera. Nende keskus asub Koplis laevaremonditehase kõrval ja iga tööpäeva lõpuks on nende toidukausside põhjas mürgistusele viitav hele sade. See asukoht  pidi olema vaid ajutine, aga nüüdseks ollakse seal oldud juba neli aastat ning teenistuskoerad surevad.
Ega see õige koht pole, ma olen sellega nõus. Kindlasti ei julge ma öelda, et koerad surid seal mürgistuste tõttu. Kindlasti mängib seal rolli vanus ja mõned muud loomade tervisega seotud iseärasused ja selles osas ei  ole väga midagi teha. Ma ei julge väita, et probleem on nii, nagu sina selle välja tõid.

Aga ma olen täiesti nõus, et koht ei ole koerte jaoks õige. Me oleme juba aastaid neile uut kohta otsinud. Aga kus leida Tallinna ümbruses kohta, mis oleks Harjumaa keskpunktis ehk Tallinnas, kus pole ümber elumaju ja kus oleks loomadele hädavajalik roheala. On olemas Muraste kolledž, mille miinused on kaugus ja see, et see on kergesti äralõigatav. Sinna viib vaid üks juurdepääsu tee. Ma isiklikult teen kõik selleks, et see baas leida. See tuleb leida, sest teenistus koerad on politseile väga kõva abijõud.