Keeleinstituut tõlgendab sõna «jobu» erimoodi

Õigekeelsussõnaraamat. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Sõna «jobu» tähendus on Eesti avalikkuses tekitanud poleemikat ka varem, Postimees kirjutas juba seitse aastat tagasi, et Eesti Keele Instituut tõlgendab seda sõna erimoodi.

2007. aastal oli «jobu» tähendus avalikkuse arutelu all, kuna seda sõna kasutas oma sildil eravalduse omanik.

Postimees avaldab uuesti seitse aasta eest kirjutatud artikli, mis lahkab sõna «jobu» tähendust.

Hiljuti sõna «jobu» kasutamise Kohtla-Järvel eravaldust kaitsval sildil hukka mõistnud Eesti Keele Instituut ei pidanud sama sõna sugugi solvavaks 11 aastat tagasi, kui politseiprefekt ajakirjanikku vanaks jobuks nimetas.

1996. aasta veebruaris nimetas Ida-Viru politseiprefekt Helmut Paabo ETV piirkonnasaates «Viru regi» esinedes vanaks jobuks Põhjaranniku ajakirjanikku Argo Soolepit, kes talle saate salvestuse ajal helistas. Soolep kaebas Paabo ja ETV kohtusse, nõudes au teotavate andmete ümberlükkamist ja moraalse kahju hüvitamist.

ETV esindaja vastuväitel ei leidnud tõendamist, et fraas «Soolep, vana jobu» oleks hageja au teotav, sest Eesti Keele Instituudi spetsialisti arvamusel ei saa sõna «jobu» kasutamist iseenesest lugeda au teotamiseks: tegemist on mitmetähendusliku ja väga erisuguselt hinnatava sõnaga. Soolep kaotas protsessi.

Jobu on tobu

Ühe tõendina seisabki toonases kohtuotsuses Eesti Keele Instituudi spetsialisti arvamus, et väljend «jobu» on mitmetähenduslik, väga erinevalt hinnatav ja tegemist pole kirumissõnaga.

«Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus puudub märge, et sõna on halvustav, õigekeelsussõnaraamatus on märksõna «jobu» all seletuseks «tobu», «tola», Esimeses eesti slängi sõnaraamatus esineb «jobu» seostes «rumal inimene», mõistete «poiss», «nõrk» all. Kõige üldisemalt viitab sõna rumalusele ja nõrkusele, selle halvustatavus varieerub, sõltudes eeskätt konkreetsest suhtlussituatsioonist. Seega ei saa sõna «jobu» kasutamist iseenesest lugeda au teotamiseks,» leiti toona.

Tänavaplangule ei sobi

Sama instituudi poole pöördus sel suvel ka Kohtla-Järve linnavalitsus, kes algatas kodaniku kaebuse peale väärteomenetluse, et välja selgitada, kas ühe eramaja väravale riputatud silt «Eravaldus. Sisenemine omaniku loal! Ainult jobud seisavad värava taga :)» on väärtegu või mitte.

Paari nädala eest saadi Eesti Keele Instituudi grammatika- ja keelekorraldussektori juhatajalt Peeter Pällilt vastus, kus kinnitatakse, et sõna «jobu» kasutamine on solvav. «Avalikul sildil ei sobi kasutada sõna, mis võib kaaskodanikke solvata. Seda ei leevenda asjaolu, et nimetatud sildil on seda sõna kasutatud iroonilises tähenduses, sisuliselt naljatamisi, mida rõhutab järele lisatud naerev emotikon ehk tundemärk :),» täheldas ta.

Need kaks vastakat arvamust jobu-sõna kohta – 11-aastase vahega – pärinevad aga ühelt ja samalt mehelt: Pälli allkirja kandis ka 1996. aastal Ida-Viru maakohtule saadetud arvamus, mis selle sõna kasutamist solvavaks ei pidanud.

Toona kohtus kaotanud Argo Soolep tunnistab, et oli nüüd lehest Pälli vastust lugedes üksjagu üllatunud.

«Mõtlesin, et tohoh, küll see eesti keel on 11 aastaga ikka muutunud, et nüüd siis korraga on «jobu» solvav sõna, varem aga polnud,» sõnas ta. «Riigitelevisiooni ja prefekti vastu sõdimine on sama, mis sõdida riigiga, ning riik tegi vastavat kohtulahendit soodustava ekspertiisi.»

Küsimusele, mis on siis sõnaga «jobu» viimase 11 aasta jooksul juhtunud, vastas Päll, et sõna endaga ei ole midagi juhtunud. «1996. aastal paluti meilt seletust, mida tähendab «jobu» ja kas seda on sõnaraamatutes kajastatud; ei küsitud hinnangut, kas sõna kasutamine on au teotav,» rääkis ta. «Lisaks paluti selgitust, kas sõnapaaril «vana jobu» on mingi eriline tähendus.»

Sõltub olukorrast

Oma vastuses tsiteeris ta toona muu hulgas «Eesti kirjakeele seletussõnaraamatut» ning tõdemus kõlas, et selle sõna halvustavus varieerub, sõltudes eeskätt konkreetsest suhtlussituatsioonist. Järelduse selle kirja põhjal tegi Mälli sõnul juba kohus.

Ta märkis, et ka nüüd Kohtla-Järve linnavalitsusele saadetud vastuses tsiteeriti samu allikaid ning nenditi, et avalikul sildil ei sobi kasutada sõna, mis võib kaaskodanikke solvata.

«Väljend «ei sobi» on hinnanguline, mitte juriidiline, ja järelduse meie vastusest peab tegema jällegi kas kohus või muu vaidlust lahendav kogu,» lisas Päll. «Kui 1996. aastal oleks meilt küsitud, kas kedagi sobib nimetada jobuks, siis oleks vastus olnud ilmselt sama mis 2007. aastal. Küsimused ja kontekst olid aga erisugused.»

Pälli sõnul on nad paljudes teisteski analoogilistes sõnavaidlustes rõhutanud, et sõna halvustavus ei sõltu mitte niivõrd sellest, kas see on sõnaraamatus vastavalt märgendatud, kuivõrd kontekstist, kus seda kasutatakse.