Andres Adamson: ajaloomälu, Rootsi aeg ja pärisorjus

Andres Adamson Foto: Erakogu

Äsja ilmus akadeemilise Eesti ajaloo kolmas, Rootsi aega käsitlev köide. Raamatul on omad head ja vead, kokkuvõttes on aga kindlasti tegemist huvitava ja väärt teosega. Kuid mitte retsenseerima ei taha ma seda siin hakata, vaid peatuda veidi sellel, kuidas minevikust üle võetud hoiakud määravad seda, kuidas me minevikku «mäletame». 

Räägitakse rahva kollektiivsest ajaloomälust, mis kipub paraku olema pool­ametliku ajaloopoliitika, äärmuseni lihtsustatud kooliajaloo (mis eelmise osa), massimeedia ja meelelahutusäri moonutuste ning enesetsensuuri summa. Tegemist on lisaks mustvalge lähenemisega, mis ei jäta märkamata mitte ainult kümned hallid varjundid, vaid üldse kõik muud värvid, ning kui see võimatuks osutub, siis lööb asjaosalistel silme eest mustaks, punaseks või pruuniks. Vastuolusid ühendada ja ületada selline lähenemine ei võimalda.

Millestki tõesti ammusest praegu elavad inimesed ainult suulise pärimuse kaudu, ilma kirjatarkuseta midagi mäletada ei saa. Meenutame «rahvusliku mälu» taastamist 1980ndate lõpus! See loodi ju sisuliselt uuesti; nõukogudeaegne ajuloputus, mahavaikimine ja lihtsalt aeg olid oma tööd hästi teinud! Isegi kaheldamatud ajalooprofid tegid siis suured silmad sündmuste ja seikade peale, mis nüüd on üldteave, osa meie kõigi ühisest «mälust». Kuid ikkagi on olemas teatud järjepidevus meie hinnanguis ajaloosündmustele, -perioodidele ja -protsessidele.