Viimasel ajal olen end tihti tabanud mõttelt, et absurd, nii nagu seda filosoofilise mõistena käsitleb õhtumaine kultuurilugu, on tegelikult ainus võimalus ümbritsevat maailma objektiivselt kirjeldada. Õigemini on see ainus võimalus kirjeldada inimese positsiooni ja olemist sellises maailmas, nagu me seda empiiriliselt tajume.
Tellijale
Mine värsse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meenutades Albert Camus’ filosoofilisi mõtisklusi, tunnetame olemise absurdsust, kui esitame maailmale eksistentsiaalse küsimuse ja saame vastuseks vaikimise. Maailm vaikib, kuna ei saa küsimusest aru ja järelikult ei oska sellele ka vastata.