Rääkimine hõbe?

Raamat Ivo Juurvee «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld: riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940» Tallinn: SE&JS, 2013, 336 lk Foto: Repro

Kümnete uudisteoste seas jõudis jõulude eel poodi ka Ivo Juurvee raamat riigisaladuse kaitsest sõdadevahelises Eestis. Hulk jõulueelset uudiskirjandust lisab aastalõpu pingelisse aegruumi suure hulga esitlusi ja arvustusi, mistõttu mõnigi tera sõkalde sekka võib kaduda. Ivo Juurvee raamat kuulub kindlasti terade hulka ja ehk ­aitab alljärgnev arvustus seda kadumisest säästa.

Et raamatu pealkiri peab riigisaladust vaikimist kullaks, loeb raamat ise, mis ju riigisaladuse kaitsest räägibki, end juba vaikimisi hõbedaks. Kuid on hõbedalgi väärtus ja tõsine kirjutamine kolmveerandsajanditagusest eesti asjast on alati kuldaväärt ettevõtmine. Kohe alguses toob autor paralleeli tänapäevaga ning osutab Herman Simmi, Aleksei Dresseni ja Vladimir Veitmani kohtuasjadele – nemad viis vangitorni just riigisaladuse reetmine. Rahvusvahelises plaanis peaks siia lisama ka Julian Assange’i ja Edward Snowdeni, kelle algatatud asjad ikka endiselt miljonite meeli erutavad. Aga juba sissejuhatuses kurvastab autor vandenõuteoreetikuid, lükates ümber levinumad väärarusaamad salajaseks kvalifitseeritud dokumentidest: need ei ole huvitavamad ja usaldusväärsemad kui tavalised dokumendid ning neid ei koostata millegi ebaseadusliku või ebaeetilise varjamiseks.

Raamatu kuus peatükki annavad ülevaate riigisaladusega seonduvast sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Autor on läbi töötanud suure osa riigisaladuse valdkonda puudutavatest toimikutest Eesti arhiivides, hulga kirjandust, ja mis eriti kiiduväärne, palju õigusakte. Riigisaladuse õiguslikule kaitsele on pühendatud terve peatükk. Mõnelegi lugejale võib olla üllatuseks, et Eestis kehtisid kuni 1930. aastateni tsaariaegsed Vene seadused kõigi oma hüvede ja puudustega. Ka Eesti riigisaladuse kaitse sündis nende seaduste defineeritud õigusruumis.