Meelis Oidsalu: kultuurimessianismist

Meelis Oidsalu Foto: Erakogu

Kui kultuuritegelasilt pärida, milles seisneb kunsti ühiskondlikkus, saab tihti vastuseks hamletlikku paatost kandva repliigi vaimu ja võimu igipõlise vastasseisu kohta. Iga kord, kui seda vastandust rõhutatakse, tekib tahtmine küsida, mida sellega ikkagi silmas peetakse.

Hamlet on sünnilt võimukandja, poliitik, kes poliitilistel eesmärkidel proovib kätt ka teatriga ning suures õiglusejanus lõpuks kuritegelikule teele pöörab. Hamleti maailmavalu pole puhas vaimuinimese maailmavalu, nagu seda tihti serveerida püütakse, vaid osalt ka ajalik, poliitiline äng – enesetapumonoloogistki kõlab «rõhuja kalkust... kohtu aeglust ja võimu jultumust».

Seetõttu ei sobi Hamlet võimu ja vaimu vastanduse, vaid nende kahe põimituse kehastuseks. Hamleti käitumises on üldinimlikke ja isiklikke motiive, ent ta on ka tavapärasest tugevama moraalse närviga poliitik, kes tarvitab kunsti valitsejate eksimuste avalikustamiseks.

Kunsti võime poliitikat avalikustada ja mõjutada olukorras, kus kunsti võimaldatava tinglikkuseta pole tegelikkusest kõnelemine enam võimalik, võib tõepoolest anda alust võimu ja vaimu vastandamiseks. Ent kui küsida, kas Eesti poliitiline kultuur ja kitsamas mõistes kultuurisfäär põhimõtteliselt oma väärtushinnanguilt või toimemehhanismidelt üksteisele vastanduvad, siis suudan loetleda enam sarnasusi kui erinevusi.