Säärejooks on ilus, ent natuke aeglane

Juuli Lill ladinaameerika tantsijatari Tangolitana, austajatest ümber piiratud. Foto: Harri Rospu

Klassikalisele operetile kuulub Eesti teatriloos väärikas koht, kuid viimasel ajal valmib kõigi meie teatrite peale kokku keskeltläbi vähemalt üks selle žanri uuslavastus aasta kohta. Käimasoleval keskklassi maitsest valitsetud ajastul, mil väline stiil on madaldunud säästubrändide kontrollitud kiirmoeks ning inimeste personaalsel glamuuril puudub enamasti elegants, seksapiilil eneseväärikus, vaimukustes vaimsus, naudingutes joovastus ja seiklustes kergemeelsus, vajame operetti ilmselt rohkem kui kunagi varem. Eeskujuks või nii.

Samas on operett üks väheseid asju maailmas, mis on pisut paradoksaalsel kombel hea üksnes siis, kui ta on väga hea. Mingit kõneväärset sisu selle žanri teostel teadupärast ei ole, nende ainus väärtus seisneb stiili väljapeetuses.Tavalise farsi või komöödiaga võrreldes peaks operetilavastus olema justkui üks James Bondi film kõigi ülejäänud märulite suhtes.

Kuidas vastab neile kriteeriumitele Estonia teatri uus «Savoy ball»? Sama teose eelmine Estonia lavastus (1982) jäi lavale terveks kümnendiks, sünnitas oma tuules täispika mängufilmi (1985) ning kujundas sellest maailmas vähemängitud muusikadraamast Eestis terve põlvkonna silmis opereti sünonüümi.