/nginx/o/2018/11/18/11583965t1ha520.jpg)
/nginx/o/2013/01/03/1510494t1h29d3.jpg)
Olemasolev kutse- ja kõrgharidussüsteem on üles ehitatud eeldusele, et õppija on noor inimene, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Tiina Tambaum.
Tellijale
Tiina Tambaum: vanusevangist priiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Mikser kirjutas Postimehes essee hariduse teisest võimalusest, osutades eluea pikenemisest tulenevale vajadusele naasta 45-aastasena koolipinki. Teeb rõõmu, et peavoolu meedias pöördub autor lugeja poole ning räägib just tema (mitte umbmäärase ühiskonna) õppimise vajalikkusest.
Ka oli hingekosutav, et 45-aastast kirjeldatakse enesestmõistetavalt kui õppimisvõimelist inimest. Uste avamine kutse- või kõrgkooli pärast 20–30 aastat leivateenimist on kindlasti lahendus õpihimulisele üksikisikule, kuid kas see aitab vananeva elanikkonnaga riiki tema sümptomites. Mikser näeb probleemi haritud inimese vaatevinklist, aga 21. sajand ei õnnista pikema elueaga mitte ainult tarku ja usinaid.