Juhtkiri: töö- ja hariduspoliitika ongi perepoliitika

Foto: Urmas Nemvalts

Liiga sageli nähakse Eestis perepoliitikat vaid toetuste maksmisena. Kahtlemata on ka peretoetused olulised, kuid nii rikkaks ei saa Eesti riik kunagi, et laste heaolu sõltuks ainult riigi eelarvest.

Nagu näitab statistikaameti eile avaldatud laste heaolu uuring, aitab riigi ja kohalike omavalitsuste tugi küll vaesusriske maandada, kuid tihti püütakse tagada vaid elatusmiinimumi, lastele võrdväärsete elu- ja kasvutingimuste loomine jääb toetuseta. Muidugi on kiiduväärt, et avalikest vahenditest püütakse igale lapsele tagada vähemalt toit, katus ja kehakate, kuid lapse arenguvajaduste katmiseks sellest üksi ei piisa. Arvestades vaesuses elavate laste hulka, on probleem laiem, kui riigi ja omavalitsuste võimekus kunagi olema saab.

Suurimas vaesusriskis on teismelised. Seda kahel põhjusel. Esiteks on nende puhul tõenäolisem, et peres on ka vennad-õed, teiseks on selles vanuses rohkem neid lapsi, kes kasvavad üksikvanemaga peres.