/nginx/o/2010/05/21/371933t1hcab1.jpg)
Sel nädalal Euroopa Parlamendis vastu võetud direktiiv elundisiirdamist soodustav kord kohustab Eestit hakata pidama arvet elusdoonorite üle.
Eesti peab hakkama elundidoonorite üle arvet pidama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigile Euroliidu liikmesriikidele kahe aasta jooksul ülevõtmiseks kohustuslik direktiiv Eestile peavalu ei tekita, kuna Eestis on elundite siirdamise osas juba niigi väga ranged nõuded.
«Samas kohustab direktiiv liikmesriike pidama arvet elusdoonorite üle. Seda on kavas teha elektroonilises tervise infosüsteemis,» ütles sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Priidu Kull.
Samuti näeb eurodirektiiv ette, et iga riik peab looma pädeva keskuse, mis vastutab elundisiirdamise koordineerimise eest. Kull ütles, et praegu siirdatakse elundeid Tartu ülikooli kliinikumis ja seega on elundisiirdamiskeskus meil juba olemas. Järelevalvet elundite siirdamise üle teostavad ravimiamet ja terviseamet.
Euroopa Komisjon pakub elundidoonorlust soodustavad tegevuskavas ka välja, et riigid võiksid lihtsustada elundidoonoriks saamise korda, näiteks nõusoleku andmise võimalust passi või juhiluba taotledes.
«Eestis on igal ID-kaarti omaval isikul võimalus anda nõusolek doonorluseks elektroonilises tervise infosüsteemis patsiendiportaali kaudu,» märkis selle peale Kull.
Eestil on praegu lähenemine, et hukkunu ei muutu automaatselt elundidoonoriks, vaid ainult tema enda varasema või ta lähedaste surmajärgse nõusoleku korral. «Selline lähenemine on valitud seetõttu, et Eestis ei ole pikka elundite siirdamise traditsiooni ja õigusliku regulatsiooni kehtestamise hetkel puudus ühiskonnas valmisolek regulatsiooniks, mille kohaselt hukkunu muutub automaatselt elundidoonoriks,» põhjendas ametnik.
Rahvusvaheline elundivahetus
Aasta tagasi alustas Eesti läbirääkimisi, liitumaks rahvusvahelise elundivahetusorganisatsiooniga Eurotransplant, mis ühendab organsiirdamise alal seitset riiki – Austria, Belgia, Holland, Luxembourg, Horvaatia, Saksamaa ja Sloveenia kokku umbes 126 miljoni elanikuga.
Teise võimalusena on räägitud liitumisest Scandiatransplandiga, mis ühendab organsiirdamise alal Põhjamaid - Taanit, Soomet, Islandi, Norrat ja Rootsit kokku 24,5 miljonit elanikuga. Tartu Ülikooli kliinikumil on just selle organisatsiooniga koostöökogemusi.
Kull selgitas, et rahvusvahelise organisatsiooniga liitumine on igal juhul vajalik, sest Eesti väikest rahvaarvu arvestades ei ole muidu võimalik alati tagada siirdamiseks sobivat organit.
«Eurotransplantiga läbirääkimiste algfaasis selgus, et liitumine eeldab teatud kindlate organsiirdamise struktuuride olemasolu,» märkis Kull.
Selgus, et enne on Eestil vaja täpsustada siseriiklikku süsteemi, luua õiguslik alus ja töötada välja organsiirdamise kontseptsioon. Samuti tuleb analüüsida, milliseid lisakohustusi organsiirdamiste organisatsioonidega liitumine Eestile toob.
«Täna ei saa öelda, kumma rahvusvahelise organsiirdamise organisatsiooniga Eesti liitub. Sellele küsimusele saab vastata alles pärast põhjalikku alternatiivsete võimaluste analüüsi,» märkis ametnik.
Praegu tehakse Eestis aastas umbes 50-60 neerusiirdamist ja 10 maksasiirdamist. Kopsusiirdamisprogramm koostöös Viini ülikooli haiglaga on alles algusjärgus.