Juhtkiri: Herkel europarlamenti – miks mitte? Aga edasi?

Foto: Urmas Nemvalts

Uus erakond, uus erakond – seda refrääni on Eestis lauldud pikki aastaid. Viimaste aegade emotsioonid, mida see laul ärgitab, saab jagada kaheks või kolmeks: naiivne usk või selle vastasmärgiliselt sekundeeriv uskmatus ning IRLi tegelaste (võib-oll­a siiras) hirm.

Uue erakonna peamees Andres Herkel teatab, et tema eesmärk on murda kartelliparteide võim. Sel kevadel tulevad europarlamendi valimised. Me teame Indrek Tarandi hiilgavale võidule ja Eesti politoloogide uuringutele tuginedes, et «vähem olulistel» valimistel on kodanikud valmis eksperimenteerima selleks, et muidu sümpaatsetele võimuparteidele suunda osutada. Laias laastus on endiselt tegu vastuseisuga kümme aastat tagasi Res Publica poolt läbi viidud erakondade rahastamise reformidele ja muule korraldusele.

Kui võtame võrdluseks oligarhide embuses väänelnud Läti, siis näeme konsolideeritud poliitilise süsteemi eeliseid. Kui vaatame pahameelt Eestis, siis võime tõdeda, et Res Publica reformidega mindi kümme aastat tagasi üle mõistlikkuse piiri. Siiski meenutagem, et eesmärk oli, et poliitika kinnimaksjad poleks mitte suurettevõtted, vaid Eesti kodanikud. Sellest eesmärgist lähtuvalt seadustati erakondade rahastamine riigieelarvest ja keelati annetused ettevõtetelt.