Kuidas ookeanil ellu jääda?

Omanik on taas oma sõidukiga koos! Kaitseriietuses Mait Nilson norrakate laeval Atlandi ookeanist päästetud Amphibeariga Rio de Janeiro reidil. Foto: Mait Nilson

Insener Mait Nilson alustas mullu sügisel oma amfiibautoga Amphibear retke ümber maailma. Juba Atlandi ületuse algus läks hirmus dramaatiliseks. See on lugu tema pääsemisest.

Istun lennukis ja lendan Roheneemesaartelt Brasiiliasse. Nagu Amphibeari reisile iseloomulikuks saanud, kaasnes sellegagi paras bürokraatia. Check-in kestis tund aega. Tuli Brasiilia politseid hoiatada, et mul polegi tagasisõidupiletit, vaid kavatsen hoopis amfiib­autoga edasi sõita.

Tegelikult ei peaks ma lennukis istuma, vaid hoopis autoga merd ületama...

Roheneemesaarte pealinnast Praiast 20. detsembril välja sõites puhus nii tugev tuul, et alguses ei saanud ankrut kätte. Õnneks puhus tuul tagant. Kui merele jõudsin, küündisid iilid 15 meetrini sekundis. Lained, mis kerkisid kolme meetrini, olid pikad, ja sedasi sujus sõit hästi.

Kuni hakkasin tundma, et enne ärasõitu sõin liiga palju pirukaid. Siis tundus, et polegi kogu elu muud söönud kui ainult halbu pirukaid. Ja siis tundus, et tahaks oksendada. Merehaigus oli kohale jõudnud. Seekord raskelt: oksendasin iga tunni tagant. Et natuke puhata, jäin esimesel õhtul triivankrusse. Järgmise päeva magasin vaheldumisi oksendamisega. Kolmandal päeval läks enesetunne veidi paremaks ja asusin taas teele.

Kuni autopiloot andis keset sõitu järsku veateate: et ei suuda kurssi hoida.

Hull pilt avaneb

Väga veider, aga ka käsijuhtimisega ei saanud kurssi hoida. Läksin välja pontoonidele, kus avanes õudustäratav vaatepilt.

Parem ajam (hüdromootor, mootori jalg ja propeller) oli pontooni kinnituse küljest murdunud ja poolpõiki vee all. Vasak ajam oli esmapilgul korras. Ise merehaigusest veel kurnatud, ei jäänud muud üle, kui tuli turvaköie üks ots pontooni ja teine minu ümber oleva ohutusvöö külge siduda ning minna vee alla kinnitusi inspekteerima. Seal avanes veelgi hullem pilt: parem kinnitus murdub kohe täitsa lahti, vasakul on alumine osa murdunud ja ülemises praod sees.

Mõistsin, et tormiankrus loksudes olid pontoonide tagaotsas lainetega üles-alla sööstvad veemassid kinnitustele liiga teinud. Et lahtiselt pekslev parem ajam pontooni ära ei lõhuks, oli vaja see pardale vinnata. Kerge öelda, aga katsu sa vinnata 60 kilo, mis lainetes peksleb. Lõpuks sain ajami esivintsi abiga lainete rütmis siiski pardale.

Õhtu käes ja kokkuvõte masendav: kolm päeva möödas, neist ainult üks sõidetud, üks triivankrus, ja juba süsteem puru.

Järgmised päevad möödusid vasaku ajami parandamise lootuses. Detailid said valmis, aga üksi neid laines paika ei pane. Isegi kui tegin mõne edusammu – ajam kinnitusest eemale, toed vahele, lisakinnitus peale –, kaotasin need järgmise paari lainega. Sest lained polnud nagu ühes suunas voogav põld, pigem meenutasid mättalist jäätmaad, kus kunagi ei või olla kindel, mis järgmiseks tuleb.

Uus häda koidab

Ööpäev pärast rikke teket sai selgeks, et sõltumata paranduskatsetest tuleb igaks juhuks tellida puksiir tagasi Praiasse. Olin üsna masendunud. Tugimeeskonna liikmed Kristjan Kalda ja Erki Koldits võtsid mu sõnumit tõsiselt ja hakkasid läbi helistama sadamaid, laevafirmasid, sealtkandi tuttavaid. Loomulikult jälgisid nad ka läheduses liikuvate laevade teekonda. Saatsin välja pan-pan-sõnumi – seda kasutakse siis, kui laev ei upu, aga on hädas, näiteks halvasti juhitav –, et vajan puksiiri.

Samas hakkas järjest rohkem muret tekitama parem pontoon. See kaotas tasapisi ujuvust. Kuigi veealune kontroll ühtegi lekkekohta ei näidanud, oli selge, et pontooni tagaotsas on auk. Sättisin korgid ümber ja hakkasin vett välja pumpama. Esimestel päevadel edukalt, kuid asi muutus järjest arusaamatumaks: vett välja ei tule, aga auto kalle suureneb. Kui ilm peaks halvenema, võib auto suures laines kummuli minna. Amphibeari päästmiseks oli vaja korraliku kraanaga laeva.

Jõulupühade ajal puksiiri leidmise lootuse kaotanud tugimeeskond oli pöördunud merepäästjate poole. Senegali merepääste kaudu saadi ühendus lähipiirkonna laevadega. Peagi tuli teade, et kraanaga laev on teel.

Jõudsin autot natuke tõsteks sättida, kui juba ilmuski silmapiirile kaubalaev, MS Haru – esimene, mida Praiast väljasõidu järel nägin. Kui laev mu kõrvale jõudis, lasti sellelt alla ainult tõstekorv. Seletasin raadio teel ja kätega vehkides ja meeskonnale tekil karjudes, et pidime ju autot tõstma, mitte ainult mind. Nemad vastu, et kraanad on liiga nõrgad, tulgu ma pardale. Usin tekimadrus keerutas köie ümber Amphibeari raami ja sikutas mind lähemale. Kuni juhtus vältimatu.

Laev on, sidet pole

Tormasin autost pontoonile, kui käis kõmaki! – mu väike amfiib lõi pardaga vastu suurt kaubalaeva. See oli viimane piisk karikas: just äkilised löögid pontoonidele pidid eriti ohtlikud olema. Nii ei jäänud üle muud kui Amphibear maha jätta ja Harule üle minna. Oli ju laev ekstra minu päästmiseks kursilt ära tulnud ning seisis nüüd oma kalli tunnihinnaga siin ja ootas mind. Ronisin tõstekorvi ja tõusin koos kahe kaasa haaratud kotiga kaubalaeva pardale.

Pootsman küsis, kas rohkem asju polegi. Mina vastu: kas asjade jaoks on aega? Oli aega. Meeskonna kurguhäälsete, mulle arusaamatute ergutuste saatel läks Amphibeari varustus kast kasti järel Harule. Kuni viimaks tuli mul oma amfiibkaruga hüvasti jätta. Kurnatud merehaigusest ja lainetega vee all võitlemisest, ei tabanudki mind suur kurbus. Pigem täitis hinge tühi tunne.

Haru on Jaapani laev, mis vedas külmutatud tuunikala Kaplinnast Rohuneemesaartele Mindelosse. Kapten on jaapanlane, ülejäänud meeskond Filipiinidelt. Nagu kõigil laevadel, seletas mulle kolmas tüürimees. Merehädalisele oli kohe anda varukajut, korralik toit ning väga sõbralik ja abivalmis suhtumine. Istusin esialgu nukralt kajutis ja kuivatasin märjaks saanud asju. Seejärel proovisin ka mõne tugimeeskonna pakutud lähipiirkonna laevaga ühendust saada, aga kõigil olid kraanad liiga nõrgad.

Uuesti puhus mulle eluvaimu sisse Erki Kolditsa saadetud sõnum, et Norra laev Geoholm tundub olevat meie võimalus. Ainus probleem: nendega ei saa sidet. Kontor ei vasta, satelliittelefoni numbrit pole, lähiraadiosides ka mitte. Lõpuks arvutas Kristjan Kalda välja, et kohtume, kursid vastakuti, enne südaööd.

Enne südaööd kutsuski sõbralik kolmas tüürimees mind silda. Geoholm paistis. Pärast mõnda luhtunud katset saime ka raadio kaudu ühenduse. Norra laeval kuulati mu jutt ära ja mindi kaptenit äratama.

Voodist üles aetud kapten, Norra merekaru Reinold Lederle kuulas mu rahulikult ära ja oli igati sõbralik. Ainus mure tundus see, mis pardale tõstetava Amphibeariga Brasiilia tollis saab. Lubasin Geoholmile ükskõik millisesse maailma sadamasse vastu tulla ja tollimured enda kanda võtta. Kapten lubas hommikul, kui jõuab Amphibeari võimalikku asukohta, vaadata, mis teha annab.

Kui pärast südaööd magama sain, oli tunne kerge. Kuigi mu sõiduki leidmise tõenäosus ookeanist on väga väike, olime meeskonnaga teinud kõik võimaliku selle päästmiseks. Hommikul kell kuus, kui jõudsime Mindelosse, viis laevaagendi paat mind koos kõigi kastidega maale.

Eks otsi autot ookeanilt!

Jooksin linnas kohe internetti otsima. Et kus on laevad, mis võiks olla Amphibeari triiv, kas tugimeeskond on Geoholmiga suhelnud jne. Just siis, kui helistasin laeva satelliittelefoni numbrile, vastas kapten, et nad jõudsid kohale ja hakkavad mu masinat otsima.

Närviline aeg kestis kaks tundi. Helistasin selle aja jooksul neile kolm korda, et otsinguid ergutada ja vahepeal arvutatud triivi infot vahetada. Sagedamini ei söandanud ühendust võtta, et mitte tüüdata. Kuni kapten Lederle helistas ja teatas, et on Amphibeari leidnud.

Möödus veel kaks närvilist tundi, kuni auto sai Geoholmi pardale tõstetud.

Geoholmi ees seisnud ülesande raskust iseloomustab fakt, et Haru märkas mind alles ühe meremiili kauguselt ning võimaliku triivi asukohad erinesid üksteisest kuni kümme miili. Amphibear oli Geoholmi kraanale tõstmiseks tikutops, aga sõiduki kraana külge saamine rullivas laines oli see-eest korralik väliõppus.

Nii alustas Amphibear suure Norra laeva turjal sõitu Rio de Janeirosse, kuhu jõudis selle nädala alguseks. Mis seisus sõiduk on ja kas temaga õnnestub reisi jätkata, selgub kohapeal. Kui ta just igaveseks ajaks tolli ei jää.

Mait Nilson hoiab huvilisi oma seiklustega kursis veebilehel www.amphibear.ee.