Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Marti Aavik: (sala)seltsid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

«Pealtnägijas» esinenud aadlimehed ja eelmise aasta pildid meie templirüütlitest-kaitseväelastest panevad naljameeste fantaasia lendama, ent palju on ka vandenõusõpru, kelles «paljastused» paistavad tekitavat mingi umbmäärase hirmu ja viha kokteili.

Vandenõuteoreetikute vanad vaenlased on põllede ja kelludega jahmerdavad vabamüürlased. Kuulame, suud lahti, paljastuste virvarri. Siiski on enamik «paljastusi» taandatavad stereotüüpsetele süüdistustele, mida sajandeid tagasi esitati jesuiitide vastu või on need üle võetud 19. sajandi väikeste (ja suuremate) monarhiate salapolitseinike kahtlustustest ja sellega seotud propagandast.

Toonaste valitsejate huvid – näiteks vastuseis Saksamaa ühendamisele, demokraatlikule valitsemiskorrale vmt – ei lange ju ometi kokku meie tänapäevaste huvidega ning muuhulgas seepärast on vägagi kummaline sajanditetaguseid vaene üksühele ja konteksti arvestamata – st kriitikavabalt – tänapäeva üle kanda. Üksiti võiks märgata ja tunnistada, et gruppidesse kuulumisel on funktsioone, mis on universaalsed – olgu siis tegu usureformaatorite salaseltsiga või võistukündmise ühinguga.

Oma osa vandenõuteooriatesse kalduvast tähelepanust on saanud ka traditsioonilised Eesti üliõpilasorganisatsioonid.

Tagasi üles