/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2014/01/10/2743588t1h10e1.jpg)
Kalle Vilpuu
Silver Lining
(Guitar Laboratory)
Hinne 4
Tellijale
Nädala plaat: ufo kitarrilaboratooriumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes mängib kitarri ansamblis Facelift Deer? Kes on The Suni kitarrist? Ei imesta, kui ka Rasmus Rändvee ja Tanel Padar vastusega kimpu jäävad. Kes on Arctic Monkeyse kitarrist, kes mängib soolokitarri Franz Ferdinandis? No vot, mina ka ei tea. Rick Wakeman ütles kunagi, et tänapäeval ei räägi keegi pillimeestest, headest kitarristidest ja klahvimängijatest, tähelepanu jätkub ainult lauljatele. Wakemanil oli muidugi õigus, aga mina usun, et asjad saavad minna veel palju hullemaks. Tulevik kuulub bändidele, mille lauljaid ka keegi ei tea.
Ses mõttes on Kalle Vilpuul vedanud – teda teavad ja tunnevad kõik. Eks alanud Vilpuu muusikutee ka hoopis teistsugusel ajal. Siis oskas igamees üles lugeda Mahavoki või Radari liikmed ning rokiaasta tähtsündmuseks olid Tartu muusikapäevad, kus enesest lugu pidav instrumentalist mängis soolosid, mis kuulaja pahviks lõid ja žürii käest auhindu tõid. Tartu muusikapäevade kauget kaja võib «Silver Liningul» selgesti kuulda, seda muusikat on lihvitud, timmitud ja seatud, tehnika valitseb üle kõige. Vilpuu on alati olnud peene töö meister ja perfektsionist, veab bändidel, kus Vilpuu mängida võtab.