Narrid rehepapid need eestlased

Foto: Kaader filmist

Kõige paremini tulevad Manfred Vainokivil välja tragikomöödiad. Ta on ise ka tragikoomiline kuju,  üks silm naerab ja teine nutab, endiste napsivendadega juhtub seda tihti. Pole siis imestada, et tema filmidest voorivad alailma läbi kurva kuju rüütlid. Aga seal kohtab ka meie aja tõelisi kultuuriheeroseid, keda seob tõsiasi, et naerva maski taga peidab ennast ikka ja jälle nuttev mask. Iseasi, kas seda enesele tunnistada julgetakse.

Ka «Riigivargad» on tragikomöödia, aga sedapuhku õige provotseeriv – lugu sellest, kuidas eesti mees olevat lasknud seda varastades põhja Nõukogude riigi. Kirjeldusi, kuidas seda kõike tehti, leiab siit omajagu, üks absurdsem kui teine. Taas selgub, et eestlane on üks väga leidlik inimeseloom, kui on vaja isandaid tüssata. Suhu peidetud kondoomis veeti tehasest välja piiritust. Isegi invaliid ei löönud risti ette – seest õõnes jalaprotees sobis ideaalselt suhkru ja või varastamiseks, nii sai ka tema end lõpuks täisväärtusliku nõukogude kodanikuna tunda.

Ons tegu meie kangelasliku mineviku – ega see ju varas ole, kes varga käest varastatud kraami tagasi võtab, ja... kõik varastasid, elada oli ju vaja, kõlab siin mitu korda eneseõigustuseks – või vastupidi, rahvusliku häbiplekiga, «Riigivargad» sõnaselgelt ei ütle. See ei ole ka eesmärk. Nagu ka teema žurnalistlik avamine.