Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Lugeja kiri: usundiõpetusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Pm

Usundiõpetuse õpetajate objektiivsus on alati üks suur vaidluse objekt olnud. Eriti on hirmutatud kristliku maailmavaatega õpetajatega. Kas selle aine õpetajad peaksid olema pärit planeedilt Marss – ei mingeid kontakte Maal esinevate religioonidega!? Kas õpetaja, kel puudub maailmavaade, on üldse küps inimene lapsi õpetama? Tegelikult pole muidugi sellist inimest olemas. Mõtlen maailmavaatetut. Sageli on pigem eksistentsiaalsed küsimused paljudel inimestel läbi mõtlemata.

Selle üheks põhjuseks on aga nõukogudeaegse ateismipropaganda viljakus, mida meil eriti tunnistada ei taheta. Kolmekümnendate aastate lõpus kuulus Eestis kirikutesse üle 90 protsendi rahvastikust. See hakkas kommunistliku režiimi ajal vähenema mitte ainult läände põgenenud ja Siberisse viidud usklike võrra, vaid paljuski uue keskkonnaga (sundkorras) kohandumise tõttu.

Usklikele ja usule vaadati kui ühiskonna väärnähtusele. Kelle jaoks usk südameasi polnud, loobusid sellest. Järeltulev põlvkond jäi kodus usulisest kasvatusest ilma. Koolis halvustati usklikke ja naeruvääristati nende usku.

Tagasi üles