Lugeja kiri: usundiõpetusest

Foto: Pm

Usundiõpetuse õpetajate objektiivsus on alati üks suur vaidluse objekt olnud. Eriti on hirmutatud kristliku maailmavaatega õpetajatega. Kas selle aine õpetajad peaksid olema pärit planeedilt Marss – ei mingeid kontakte Maal esinevate religioonidega!? Kas õpetaja, kel puudub maailmavaade, on üldse küps inimene lapsi õpetama? Tegelikult pole muidugi sellist inimest olemas. Mõtlen maailmavaatetut. Sageli on pigem eksistentsiaalsed küsimused paljudel inimestel läbi mõtlemata.

Selle üheks põhjuseks on aga nõukogudeaegse ateismipropaganda viljakus, mida meil eriti tunnistada ei taheta. Kolmekümnendate aastate lõpus kuulus Eestis kirikutesse üle 90 protsendi rahvastikust. See hakkas kommunistliku režiimi ajal vähenema mitte ainult läände põgenenud ja Siberisse viidud usklike võrra, vaid paljuski uue keskkonnaga (sundkorras) kohandumise tõttu.

Usklikele ja usule vaadati kui ühiskonna väärnähtusele. Kelle jaoks usk südameasi polnud, loobusid sellest. Järeltulev põlvkond jäi kodus usulisest kasvatusest ilma. Koolis halvustati usklikke ja naeruvääristati nende usku.