Külmetavate armastajate portree

Argo Aadli ja Evelin Võigemast mängivad armastajaid, kes püüavad üles leida kunagist armastust. Foto: Siim Vahur

Linnateatri lavastus on kahe mälestustest vaevatud inimese üritus (ebaõnnestunud, aga kirglike katsete rida) veel kord armastada.

Millegipärast on autor selle näidendi tegelastele andnud nimeks Adam ja Beatrice, mitte Aadam ja Eva. Veel enne, kui saal pimedaks läheb ja etendus algab, märkan üht laia pragu lavatoa laudpõrandas. Põranda parandamisest selles suhete segaduses ei räägita. Küll lubab Adam kohe loo alguses, kui Beatrice hingeseisund naist rääkida ega reageerida ei lase, akna ära parandada. Sest muidu on külm.

Evelin Pange Beatrice on nii katki, et toakülm on kõige viimane, mida ta märkab. See valu, mida näitleja mängib, on nii intensiivne, et kõik Adami katsed kaaslast elustada purunevad kildudeks. Tema sõnad jäävad kuninganna äratamiseks argiseks, mis siis et hiljem selgub, et mees on kirjandusprofessor (tegelased on näidenditekstis määratletud keskealisteks, vanuseks 35–45), kes teab peast hulka maailma parimaid luuletusi.

Kui Beatrice – see on juba siis, kui on möödunud päevi ja isegi nädalaid, – rääkima hakkab, ütleb ta muu hulgas: «Tead, mida mu abikaasa mulle kord ütles? Ta ütles: «Sa oled nagu kuninganna ilma riigita. Ma vihkan kuningannasid, kellel pole oma riiki.»»

Võimsad põrkumised

Evelini mängitud Beatrice ei ole Lumekuninganna. On lihast ja luust, on hämmastavalt ilus oma vihas, abituses ja hetkeks puhkenud armumises. Adam aga ei oska kuni lõpuni leida sõnu ega tegusid, mis sulataks mälestuste jää. Ka Adamil on oma elatud elu lugu. Kaks otsivad võimalust üheks saada ja vaatamata võimaluste tekkimisele ei suuda seda.

Sir Arnold Wesker on kirjutanud halastamatu näidendi ja niisama halastamatult näidendi väljapääsmatust järgiv on kolme (mõeldud ka lavastajat) näitleja koostöö. Ses lavastuses küll vilksatavad lootusesädemed, et uus armastus võidab kibedad varasemad kogemused ja mälestused, aga ikka hakkab Beatricel külm.

 Kõik, mis oli enne nende kahe kohtumist, oli suur, päris ja tõeline, ent see, mis sünnib nüüd ja praegu, on talv, kevad, suvi või sügis, on kordus.

«Kuidas ta julges arvata, et minust ei piisa, et kaoks tema talumatu valu rumala maailma pärast,» ütleb Beatrice ja tema üksindus on väljakannatamatu. Mõlemad armastajad kuulevad seda, mida tahavad kuulda.

Ehk on ilu tõesti vaataja silmades, aga eriti meeldejäävad olid ses lavastuses põrkumised. See, kuidas Beatrice reageerib Adami füüsilisele puudutusele, see pisike jälkust väljendav reaktsioon, oli ülitäpne. Puudutas isegi enam kui suureks mängitud kaunis katse leida füüsilist lähedust, kui kaks alasti keha kohtuvad.

See on mehe kirjutatud näidend, selle näidendi lavastas mees ja mina mehena saalis samastasin ennast hoopis naisega laval. Mind tegi kuidagi kurjaks mehe saamatus: kuidas ta ei märka, kuidas ta unustab mida tahes tehes selle, mispärast ja kelle pärast ta seda teeb, ja hakkab nautima iseennast, oma oskusi, tarkust ja vaimukust... Kuradi loll mees, lollid mehed, loll mina! Nii ei peaks mõtlema, aga just sellise reaktsiooni tekitas Evelin Võigemasti ja Argo Aadli kokkumäng kokkusaamatusest. Ma vist ei pea ütlema, et nad on väga heas näitlejaeas ja -vormis, õieti nad kõik kolm.

Teraapiline lavastus

Mõte läks ka sinna, et kas tõesti on selle lavastuse loonud näitlejakolmikul neid kogemusi, kogemust, kus on vaja uut suhet ja kus selle uue lõhub näiliselt imepisike seik (näiteks asub uus elukaaslane köögipõrandat valelt poolt pühkima või naerab ootamatult võltsilt)... Elatud elu slepp, ütles Voldemar Panso. Ma vist väga ei tahaks, et neil noortel oleks oma elust kaasa võtta pildid suures meestekampsunis külmetavast naisest või vägivaldseks muutuvast mehest... Tahaks ju uskuda võimalust, nagu öeldakse näidendis, et isegi pilguga saab emmata. Aga jah, siis peavad embaja ja emmatav selle tunde ära tundma. Kui on elatud ja untsu elatud, siis peaks see tunne taas sündima... Tahaks ühesõnaga uskuda, et selle näidendi mängimine ja näitamine on teraapia nii tegijatele kui vaatajatele.

«Neli aastaaega» uuesti sündiva armastuse võimalust õhku ei jäta. Mis siis, et kevad igal aastal teisiti tuleb. Lavastuse lõppedes on taas külm. Adam muidugi usub ikka veel, et ahi annab sooja. Aga tuld teeb ta kokkuriisutud sügislehtedest, mis ei põle.

P. S. Ma ei tea, kas Evelin Võigemast tegi seda alateadlikult või mitte, vahet polegi. Esietenduse lõppedes, pärast kummardusi ja lilli jooksis ta lavalt ära just samasuguste tippivate, koketeerivate sammudega, nagu Beatrice teise vaatuse alguse hommikus jooksis pärast õnneliku kokkusaamise ööd.  See oli kui kinnitus ütlusele «Ma suudan armastada», mis just hiljuti ta lavaelus kõlas... tahan sesse uskuda.

Arnold Wesker / Alo Kõrve

«Neli aastaaega»

Lavastaja Alo Kõrve

Kunstnik Marion Undusk. Osades Evelin Võigemast ja Argo Aadli.

Esietendus 14. detsembril Tallinna Linnateatris