Külmetavate armastajate portree

Argo Aadli ja Evelin Võigemast mängivad armastajaid, kes püüavad üles leida kunagist armastust. Foto: Siim Vahur

Linnateatri lavastus on kahe mälestustest vaevatud inimese üritus (ebaõnnestunud, aga kirglike katsete rida) veel kord armastada.

Millegipärast on autor selle näidendi tegelastele andnud nimeks Adam ja Beatrice, mitte Aadam ja Eva. Veel enne, kui saal pimedaks läheb ja etendus algab, märkan üht laia pragu lavatoa laudpõrandas. Põranda parandamisest selles suhete segaduses ei räägita. Küll lubab Adam kohe loo alguses, kui Beatrice hingeseisund naist rääkida ega reageerida ei lase, akna ära parandada. Sest muidu on külm.

Evelin Pange Beatrice on nii katki, et toakülm on kõige viimane, mida ta märkab. See valu, mida näitleja mängib, on nii intensiivne, et kõik Adami katsed kaaslast elustada purunevad kildudeks. Tema sõnad jäävad kuninganna äratamiseks argiseks, mis siis et hiljem selgub, et mees on kirjandusprofessor (tegelased on näidenditekstis määratletud keskealisteks, vanuseks 35–45), kes teab peast hulka maailma parimaid luuletusi.