Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Riigiprokuratuur ei alustanud Urmas Klaasi suhtes kriminaalmenetlust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Klaas.
Urmas Klaas. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Riigiprokuratuur otsustas mitte alustada Kalle Mälbergi avalduse peale kriminaalmenetlust riigikogu reformierakondlasest liikme Urmas Klaasi suhtes, kuna ei näe selleks alust.

«Kalle Mälbergi esitatud avaldusest ei nähtunud, et oleks aset leidnud kuriteo tunnustele vastav tegu,» ütles riigiprokuratuuri pressiesindaja Postimehele.

Kalle Mälberg esitas jõulude eel riigiprokuratuurile kuriteoteate Urmas Klaasi suhtes, märkides, et tal on alust kahtlustada Klaasi «ulatuslikus korruptsioonis ja riigiriisumises mõjuvõimuga kauplemises, huvide konflikti poliitilises ärakasutamises ning niinimetatud kolme pöördukse efektiga riigi rahade süstemaatilises riisumises, Eesti poliitilise kultuuri maine kahjustamises ja rahvuskultuuri politiseerimises».

Mälberg palub kirjas riigiprokuratuuril algatada «uurimine kuriteoteates kirjeldatud asjaolude väljaselgitamiseks ning osundatud kuriteo tõkestamiseks ja pädeva õigushinnangu andmiseks», vahendas BNS jõulude eel Mälbergi kirja.

Klaas ütles kuriteoteadet kommenteerides BNSile, et ta soovib Kalle Mälbergile meelerahu.

Mälberg kirjutas, et avalikkust on sügavalt häirinud kultuurilehe Sirp ümber lahvatanud skandaal, kuid «skandaali faktilise teostaja ning sündmuste keskmes oleva Urmas Klaasi isiku tegevuse õiguslik ja poliitiline hinnang on jäänud tegemata».

Mälberg kandideeris viimastel kohalike omavalitsuste valimistel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas, kuid ühtegi parteisse ta ei kuulu.

Eelmisel kümnendil süüdistati ajakirja Eesti Loodus endisi juhte Kalle Mälbergi ja Uno Siitanit riisumises. Kuna riigikohus ei võtnud ringkonnaprokuröri kaebust arutlusele, jäid jõusse nii Mälbergi kui ka ja Siitani suhtes langetatud õigeksmõistvad kohtuotsused.

Tagasi üles