Juhtkiri: kiiruskaamera maanteel - elupäästja või rahamasin?

Foto: Urmas Nemvalts

Kui politsei- ja piirivalveamet nimetab oma kodulehel kiiruskaameraid otsesõnu elupäästjateks, siis võiks sellest lähtuda ka avalikkusele esitatavad põhjendused järjekordsete kaamerate ülespanekul.

Tõhus järelevalve on liiklusohutuse seisukohalt äärmiselt tähtis tegur ning otse loomulikult kuulub praegusaja maailmas selle juurde ka tehnoloogia. Et seda mõista, pole vaja olla erialateadlane. Me kõik oleme liiklejad ning asjaolu, et suuremal osal meist on taskus juhiluba, tähendab seda, et märkimisväärne hulk kodanikke on läbinud mingi liiklusalase erikoolituse. Seega pole põhjust auditooriumit alahinnata.

Esimesed kiiruskaamerad paigaldati Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maanteele 2009. aasta novembris. Andmed kiiruskaamerate mõjust Eesti teedel on seni suuresti piirdunud kiiruse kahanemist kajastava statistikaga kaamerate vaateväljas ja trahviraha arvestamisega. On lihtne esile tuua, et kaamerad fikseerisid mullu 60 696 liiklusrikkumist, menetlus käis suuresti automaatselt ning tänu sellele saadi inimtööjõudu rakendada mujal. Kuid nii ei vastata küsimusele, kui palju on liiklus tänu kaameratele turvalisem. Tunamullu jõudis avalikkuse ette teadustöö, mis näitas, et kiiruskaamerate paigaldamise järel on keskmine kiirus Tallinna-Tartu maanteel kokkuvõttes hoopis kasvanud.