/nginx/o/2017/05/25/6709723t1h48ac.jpg)
/nginx/o/2014/01/05/2734390t1hac94.jpg)
Skandinaavia kultuuris pole naistevihkamine võõras. Nii Ibsenil, Strindbergil, Munchil kui Hamsunil on ühel või teisel hetkel selle pintsliga sabasulgi värvitud, kas siis õigustatult või mitte, samas kontekstis on tihti mainitud ka Lars von Trieri.
Tellijale
Nümf()maani kütkes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks ta õige ole, et üheks Trieri filmide peategelaseks on kannatav naine, kellel autor laseb piinelda kõikvõimaliku ülekohtu käes, et siis inimkatsete käigus selguks, kas ohvrist saab Märter või mitte – keegi, kes suudab läbi valu jõuda mingi kõrgema teadvustasandini, mis meid kõiki selle maailma pattudest puhtaks küüriks. Kui palju Trier ise seda vintsutamist naudib, on juba igaühe enda otsustada.