Vello Vikerkaar: presidendi uusaastakõne - esimene mustand

Foto: Corbis / Scanpix

Tere õhtust! (See on juba varem salvestatud. Praegu ma seisan väikese inimsalga kõrval, kes nagu teisedki vaatavad viisakalt televiisori poole ja kuulavad. Mina ise? Mul on viski käes ja ma naudin kõrvaltoas avanevat pilti. Võib-olla ma postitan selle kohta isegi mõne säutsu.)

Lapsena ma eriti ei mõistnud vana-aastaõhtut. (Ega ma seniajani mõista. Õigel eestlasel pole vaja põhjust, et endal nina täis tõmmata, seda võib teha lausa aasta igal päeval.)

Uusaastaks olid jõulud läbi ja kingiks saadud värvipliiatsid juba katki. Isa ostis ikka neid odavaid, et õpetada meid vähesega läbi ajama. Hiljem, Columbia ülikoolis, tuli mulle see talumeeste tarkus kasuks, sest teistel tudengitel läks aina vaja mitmevärvilisi pastakaid, aga mina sain hakkama ka ühevärvilisega. Võin uhkusega lisada, et tegin isegi matemaatikaeksami sulepeaga ära. Kehvemad kasutasid pliiatsit.