Lapsed ei tohiks tulevikus abita jääda

Foto: Corbis / Scanpix

Aastal 2011 pidid lastekaitseametnikud perest eraldama ja asendushooldusele jätma 276 last, 2012. aastal oli see arv veel suurem – 309 last. Abivajavate laste hulk on veelgi suurem ja kasvab aastas 5–15 protsenti.

Lastekaitsetöötajate hinnangul võib kuni viis protsenti abivajavaist lastest üldse abita jääda. Need on arvud, mis kirjeldavad Eesti praeguse lastekaitsesüsteemi puudulikkust – selle muutmise vajadusest on räägitud juba aastaid. 2013. aasta viimastel päevadel jõudis mitmeaastase töö tulemusena kooskõlastusringile sotsiaalministeeriumis valminud uue lastekaitseseaduse eelnõu, mis peaks asendama 20 aastat kehtinud lastekaitseseadust. Kehtivale seadusele on peaaegu algusest peale heidetud ette liigset deklaratiivsust ja lastekaitse vähest sisulist korraldamist.

Sotsiaalminister Taavi Rõivas nimetas uut seaduseelnõu aluseks, et luua Eestis maailma parim lastekaitsesüsteem. Ministri suureliselt kõlavale hinnangule annab põhjenduse seaduseloojate võimalus ja tahe lähtuda Eesti lastekaitse põhimõtete väljakujundamisel Põhjamaade lastekaitse praktikast ja seadustest.

Uue lastekaitseseadusega, mis võiks hakata kehtima 2015. aasta jaanuarist, püüavad seaduseloojad muuta nii lastekaitse riiklikku korraldust kui ka ajakohastada üldisi arusaamu laste huvidega arvestamisel kogu ühiskonnas, alates perekonnast.

Praegu on pea kogu raskus abivajavate lastega tegelemisel valdade ja linnade lastekaitsetöötajate kanda, keda 2012. aasta andmete põhjal oli vaid 175. Arvud näitavad, et igas vallas ei ole eraldi lastekaitsespetsialisti, vaid see töö on ühendatud muu sotsiaaltööga. See tähendab, et lastekaitsetöö headus sõltub enamasti konkreetse lastekaitseametniku oskustest, mis on peamiselt kujunenud isiklike kogemuste põhjal.