Taevane ja maine Rooma

Rooma ajakirjanik Jep Gambardella (Toni Servillo) taipab 65. sünnipäeval oma senise suurilmaliku elustiili tühisust ning asub enda sees ja Rooma linnas ringi vaatama. Foto: Kaader filmist

Rooma ilu võib tappa – selle sõnumi edastab Paolo Sorrentino viimase filmi esimene stseen, kus Gianicolo künkalt Rooma panoraami imetlev jaapani turist südamerabandusse sureb. Teatud mõttes annab see esimene episood, mille fataalset sõnumit süvendab David Laingi ebamaine koorilaul «I Lie», kogu filmile kammertooni. Selles stseenis on koos kaks mõõdet, mille põimumised ja põrkumised saadavad kogu seda suurepärast ja sügavat filmi – sakraalne ja profaanne, elu ja surm, tõde ja vale, ilu ja inetus.

Kõige selgemalt tuleb see esile muusikas, mis filmis kõlab – tõeliselt originaalne põiming moodsast klubitümpsust ja vaimulikust muusikast. (Sakraalse mõõtme loomisel mängivad filmis olulist rolli eesti muusikud – Arvo Pärt ja Vox Clamantis.)

«La grande bellezza»* ei jutusta üht sirgjoonelist lugu, isegi kui sellise võib kerge vaevaga komponeerida: Rooma ajakirjanik Jep Gambardella taipab 65. sünnipäeval oma senise suurilmaliku elustiili tühisust ning asub enda sees ja Rooma linnas uut teeotsa otsima. Kuid mulle tundub, et tegelikult on peategelase eneseotsingud teisejärgulised, tema tegelaskuju on ellu kutsutud vaid selleks, et omavahel põimida harali episoode Rooma (m)elust, kõiki neid kirevaid tahke, mida Sorrentino on tahtnud tänapäeva Rooma linnast oma vaatajatega jagada.